Selle aasta Äripäeva Kinnisvarauudiste Korrashoiu konverentsi fookuses oli küsimus, kuidas hoone dokumentatsioon ja haldusandmed tegelikult töötavad, ning miks andmepõhine haldus ei toimi enne, kui dokumentatsioon on korrastatud ja masinloetavaks muudetud. WHAT IF-i juhatuse liige Maria Freimann tõi laval välja ühe keskse probleemi: hooned ei mäleta midagi.
Projekteerimine, ehitus ja haldus liiguvad küll ühes suunas, kuid igaüks oma keeles. Failid tekivad, kaovad, dubleeruvad ja püsivad paberil või PDF-na serverites, kuid ei koondu ühtseks mäluks, mis oleks masinloetav ja otsitav. Nii jääb sektor ilma sellest, mida teistes valdkondades peetakse elementaarseks: võimalusest teha prognoose, hinnata riske ja planeerida otsuseid andmete põhjal, mitte detektiivitöö toel.
Maria Freimann rõhutas, et failide rohkus ei ole andmepõhisus. Andmepõhisuse eeldus on struktuur ja seosed – ontoloogia, mis paneb hoone mõistetavaks nii inimesele kui tehisintellektile. Seni, kuni seda kihti ei ole, jääb AI sektorile peegliks, mis näitab segadust, mitte lahendusi.
Konverentsil avas WHAT IF ka oma teekonda Franklini ehitamisel. Mälukiht, mis muudab killustunud failid masinloetavaks, seob need omavahel ning loob hoonele selle „DNA“. Franklin suudab tuvastada dokumentide tüübid, puhastada metaandmed, korjata välja üle 300 tehnilise andmepunkti ning siduda need ontoloogiasse, mis peegeldab hoone tegelikku ülesehitust. See on alus, millele saab ehitada ennustuspõhise hoolduse ja uue põlvkonna haldusautomaatika.
Konverentsi aruteludes keskendusid küsimused sellele, kuidas Franklini andmekiht aitab tõsta haldus- ja hooldusmeeskondade operatiivset tõhusust, millisel määral on võimalik korrastada ka vanemate hoonete killustunud dokumentatsiooni, kuidas BIM-andmestik seotakse ülejäänud infosüsteemidega ning milliseid standardeid lahendus toetab. Aruteludes jäi selgelt kõlama, et sektor vajab ühtset ja masinloetavat andmekihti, mis vähendaks infomüra ning looks usaldusväärse lähtekoha kogu hoone elukaare juhtimiseks.
Maria Freimann tõi kokkuvõttes esile ühe põhisõnumi: kui hoone andmed on korras, saab seda lugeda, jälgida ja lõpuks ka ennustada. See loob tingimused, kus hoone ei kulu lihtsalt ajas, vaid areneb koos kasutusega. Failid muutuvad vestluseks, millele hoone oskab ise vastata – ja see ei ole enam ulmeline visioon, vaid loogiline järgmine samm.
WHAT IF jätkab Franklini arendamist ning koostööd pilootpartneritega, et viia Eesti kinnisvarasektor digitaalsete hoonete uude ajastusse. Konverents kinnitas, et sektor on selleks valmis.
