Kuu intervjuu. Anti Hamburg: “Energiatõhusus tuleks läbi mõelda juba kvartalite üld- ja detailplaneeringutes”

Kuu intervjuu. Anti Hamburg: “Energiatõhusus tuleks läbi mõelda juba kvartalite üld- ja detailplaneeringutes”

Tekst _  WHAT IF

11. jaanuar 2024

Anti Hamburg - energitõhususest

Hoonete energiatõhusus hõlmab taastuvenergia, direktiivide ja ringmajanduse teemasid. Selles artiklis võtame fookusesse eelkõige hoonete energiatõhususe planeerimise ja selle ajastuse. Kuigi turg sellega veel harjunud ei ole, tuleb energiasäästlikult ehitamisel paljude asjadega arvestada juba planeerimisfaasis. Samuti on vajalik tavapärasest tihedam projekteerimise, rakendamise, hoolduse ja kasutamise integreerimine. Kuigi lõppkokkuvõttes on määrav tervik, on energiatarbimise puhul eriti oluline hoone välispiirete hea tihedus ja soojustuse paksus. Hoonete kasutajad saavad energiatõhusust mõjutada ka oma valikutega, näiteks sellega, milliseid tehnoloogiaid ja kuidas nad kasutavad. Millele tuleks erilist tähelepanu pöörata, et lõpptulemuseks oleks otstarbele vastav energiasäästlik hoone, küsisime teema eksperdilt.

Anti Hamburg on energiatõhususele spetsialiseerunud ehitusenergeetik. Tallinna Tehnikakõrgkoolis professor ja Ehitusinstituudi direktor. Hamburgil on doktorikraad TalTech ehituse ja arhitektuuri instituudist. Doktoriväitekirjas “Realisation of Energy Renovation Targets of Estonian Apartment Buildings“ analüüsis Hamburg korterelamute renoveerimise mõju kütteenergiakuludele.

Mis võiks motiveerida ärikinnisvara omanikke energiamärgisesse investeerima ja energiatõhusust tõstma?

Kui tulevane kasutaja oskaks rohkem küsida energiatõhususe klassi või rohemärgistust, paneks ta ka arendajaid selle peale rohkem mõtlema. Ja see paneks ka sisu vastu rohkem huvi tundma. Siis juba arendajad võtaks seda iseenesestmõistetavalt. Ehk siis suur roll on kasutaja teadmiste tõstmistel. 

Aga ka arendaja saab turgu juhtida. Kui arendaja on välja arvutanud süsiniku jalajälje, taotlenud hoonele rohemärgise ja oskab kommunikeerida kaasnevaid eeliseid, siis on tal läbi nende konkurentsieelised.

Kolmas variant oleks hakata nõudma, aga sellega kaasneb alati ka vastuseis. Riik peaks sellisel juhul panema suurt rõhku sisu avamisele, et mis eesmärki need nõuded kannavad. Ehk siis panustama tugevalt selgitustöösse. Kuna turul on palju rohepesumaigulisi üleskutseid, siis arvatakse sageli, et ka see on miski pseuduoasi, mida taga aetakse. Ka laiem avalikkus peaks selle teema korralikult läbi seedima, et mõtteviis saaks üldse muutuda. Et saadaks aru, et see ei ole pseudoteema.

 

Kuidas ma saan olla kindel, et ehitaja energiatõhususe nõudeid täidab? Et need ei jää ainult paberile? Ehitusettevõtjaid motiveerib üldjuhul toodete asendamisest saadav eelarveline kokkuhoid, mille tõttu võidakse aeg-ajalt teha ka märgist halvendavaid otsuseid, kuidas seda teemat lahendada?

Kasutusloa saamiseks peab energiatõhususe nõuded realiseerima, kuid need nõuded pole üheselt mõistetavad.

Eks see on eelkõige ikka omaniku järelevalve teema – kontrollida, kas eelprojektis seatud eesmärgid on täidetud. Ehitaja jääb ikka soojustuses või ventilatsioonis optimeerima. Lihtsalt energiatõhususe kontrollarvutus peaks nüüdsel ajal olema juba pidevalt kõrval. Ja selle mudel arenema koos protsessiga. Muudatusi peaks olema võimalik lihtsalt kontrollida, et kas mõju muutub või ei muutu.

Tehniliselt see on lihtne. Võtmekoht on selles, et kõik osapooled oskaks seda väärtustada ja oleks selles infos sees. Ja et eelkõige omaniku järelevalve oleks teadlik, et kui muudatus toimub, siis kooskõlastamiseks tuleb arvutada, mis mõju sellel energiatõhususele on.

 

Palju on poleemikat energiamärgise klasside teemal. Väidetavalt võib esialgne arvutuslik energiamärgis erineda lõplikust kasutusaegsest energiamärgisest olulisel määral. Algne A klassi hoone võib kukkuda nt C klassi. Millest see on tingitud? Kuidas seda vastuolu lahendada?

Üks variant on see, et mõõtmisandmetes on vead sees – neid tulebki avastada ja reageerida.

Teine asi on see, et selles küsimuses me ei räägi enam ainult ehituse kvaliteedist, vaid ka seadistustest – et kas süsteemid töötavad nii, nagu planeeritud. Tehniliste andmete järgi võib olla tõhusus x, aga reaalselt näiteks ei tööta küttesüsteem optimaalselt. A- klassist C-sse võib hüpata ka siis, kui hoone on teises kasutuses kui peaks olema. Aga märgis on tehtud standardkasutuse järgi. Näiteks TTÜ pere-ühiselamu arvutati A- klassi, aga kaalutud mõõtmisandmete järgi oli C. Seal oli süsteemivigu ka, aga peamine kukkumise põhjus oli see, et oli rohkem elanikke ja palju intensiivsem vee ja elektri kasutus. Peamine õppetund on siin see, et kui on teada, kes on kasutaja, peaks arvutama reaalse kasutuse järgi, mitte standardkasutuse järgi. 

 

Energiaarvutustes on erinevaid eelduseid ja parameetreid ning arvutused on mahukad. Mida teha arvutusvigade ilmnemisel, kui inimliku vea tõttu nt välja lubatud märgis reaalsuses ei kehti. Kuidas metoodikat lihtsustada ja muuta paremini kontrollitavaks?

Ka kõige parematel energiatõhususe spetsialistidel võib tulla näpuvigu sisse. Siin ei olegi muud, kui et tuleb vigu tunnistada ja otsida parendamiseks viise. Projekteerimise ja ehitamise käigus tuleks vaadata üle, kas soojustuskihte tuleks lisada. Kui pole võimalik lisada, siis on ka võimalik leiutada muid viise, et energiaklass ei halveneks.

 

Millised on Eesti peamised energiatõhususe väljakutsed kliimamuutuste kontekstis? Millised on kõige tõhusamad meetmed nende väljakutsete lahendamiseks? Kuidas saab energiatõhusus aidata kaasa kliimamuutuste leevendamisele ja kohanemisele?

Kliimamuutustega kohanemisel tuleb arvestada, et ka eluhoonetes jahutusenergia vajadus tekib. Esiteks tuleks muidugi minimaliseerida, et seda vaja oleks, aga kui on vaja, siis on väljakutseks see, kuidas kavandada jahutus olemasolevatesse hoonetesse. 

Mis puudutab uusi hooneid, siis tuleb olla lihtsalt valvas. Et kui hoonesse pole kavandatud jahutust, siis seda märgata ja kohe küsida, et mis meetmed siis on kasutusel, et jahutusvajadust ei teki. Tellija peab ise töös hoidma kontrollimehhanismi, mille käigus võibki vabalt ilmneda, et jahutust on ikkagi vaja. Ja kui seda pole veel lahendatud, tuleks seda teha ikkagi projekteerimise käigus.

Oluline on veel ka see, et energiatõhusust tuleb optimeerida, mitte minna võimalikult väikse numbri peale ja soojustamisega liiale. Sest kuskil on optimumpunkt. Süsiniku jalajälje arvutamine tuleb appi, et me liiga palju ei soojustaks. Tuleb vaadata suurt pilti ja leida tasakaal kütte ja jahutuse vahel. Leida viisid, kuidas tehnosüsteemid saavad olla abiks ja jahutust vähendada.

Täna ollakse ikka veel harjunud mõtlema nii, et kõigepealt tuleb arhitektuur ja siis mõeldakse energiamärgisele, aga tegelikult tuleks need kaks teemat koos lahendada algusest peale. Arhitekt ja energiatõhususe spetsialist peavad koos mõtlema.

 

Energiatõhusad hooned on tihti ka investeeringute mõttes kulukamad, kuigi hilisemad püsikulud on soodsamad. Kuidas parandada energiatõhusate hoonete kättesaadavust?

Jah, see müüt on siiani tugev, et energiatõhususe parandamine on kallis. Kuid võin kinnitada oma eramu näitelgi, et väikeelamu A- klassi saavutamine ei ole kallis, ning pigem saab elukaare kulud madalamaks.

 

Milliste meetmetega oleks võimalik juba detailplaneeringu koostamise faasis arvestada, et hilisemaid energiakulusid ja emissioone saaks vähendada?

Minu käest on seda planeeringute käigus mõned korrad küsitud, aga siiski liiga vähe.

Sest piirkondlikult tõepoolest annab energiatõhusust väga edukalt parandada. Ja seda praktikat tuleks rakendada palju enam. Sest edasi on juba hoone tasand ning arendajatel on juba paljud ajad lukus ja seal ei saa paljusid asju ka muuta.

Juba elukvartalit ja linnaruumi planeerides (üldplaneering, detailplaneering) saab ja tuleb läbi mõelda energiatõhusus – jahutuse liik, kui kaugel on katlamaja, millega see toimib, kas on tõhus kaugküte, kus on päiksepark, kuidas paigutatakse ilmakaarte suhtes hooned, kuhu kõrghaljastus sätitakse. Aga seda ei küsita planeeringute faasis analüüsi vormis täna kunagi. Ja see on probleem. Turg ei ole harjunud niipidi mõtlema ja tegutsema.

Selleks ei ole isegi väga täpset sisendinfot vaja. Piirkonna energiatõhususe eesmärkide täitmiseks piisab ka üldistest planeeringus plaanitud mahtudest, et kui palju tuleb elukondlikke hooneid, mis mahus eramuid jne. Ehk siis hoonete mahu ja planeeritud otstarvete pealt saaks vajadused paika panna ja juba selles staadiumis ära lahendada.

 

Milliseid aspekte tuleks arvestada hoone eskiisi koostamise etapis, et ennetada vajadust hilisemate ümberprojekteerimiste järele tehnilise projekti koostamise faasis?

Kui arhitekt joonistab esialgse vormi ja paneb paika akende osakaalu, orienteeruvad välispiirded, siis saab juba koos mõelda ja optimeerida eskiisi tasandil. Et mis aknad valida, mis klaaspaketid sobiks, kus peaks olema varjestus.

Sellega on sarnane lugu – et see praktika võiks olla igapäevane, kuid paraku veel ei ole. 

Eriti hea variant, kui energiatõhususe spetsialist oskab BIM-i. Siis saab võtta mõnetunnise eskiisi aluseks, ja kui mudel on õigetel põhimõtetel seadistatud, saab juba kiirelt liikuda eelprojekti tasemele.