Kus asub meie tegelik tehnoloogiline sõltumatus?
Eesti digiriik on tuntud efektiivsuse ja e-valitsemise poolest, kuid selle taristu töötab endiselt teiste riikide hallatud pilvede ja energiavõrkude toel. Tehisintellekti ajastul, kus andmetöötluse vajadus kasvab eksponentsiaalselt, kerkib küsimus: kus asub meie reaalne tehnoloogiline sõltumatus?
Vastus ei seisne enam ainult tarkvaras, vaid füüsilises infrastruktuuris ehk energiavarustuses ja andmetöötlusvõimes. Need kaks maailma on nüüd lahutamatud.
Euroopa AI andmekeskused on praegu üks kiiremini laienevaid kinnisvarasegmente.
Cushman & Wakefieldi ja McKinsey analüüside järgi kasvab nõudlus 12–13% aastas, kahekordistudes järgmise viie aasta jooksul. Hetkel tarbivad andmekeskused Euroopas umbes 3% kogu elektrienergiast, mis tõuseb 2030. aastaks 5%-ni. Sama trendi on kinnitanud ka USA turg, kus investeeringud andmekeskustesse on ületamas büroohoonete mahtu. OpenAI, Oracle ja teiste tehnoloogiahiidude uued megaprojektid nagu 10 GW Stargate Norra hüdroelektrijaama juures, toovad ehitussektorisse sadu miljardeid ja loovad kümneid tuhandeid töökohti.
Elektriliitumine kujundab uue hinnataseme
Hinnatasemete osas on Euroopa turg väga diferentseeritud: Frankfurdis, Londonis ja Amsterdamis on üürimäärad 200-350 eurot/kW kuus, Skandinaavias 120-250 eurot/kW, Baltikumis aga 50-150 eurot/kW. Eestis jäävad hinnad pigem madalamasse vahemikku, aga powered land ehk olmeasoleva elektriliitumisega maa väärtus kasvab kiiresti: Kesk-Euroopas näiteks on tänane suurusjärk 1-3 miljonit eurot MW kohta, Baltikumis 0,2-0,8 miljonit eurot MW kohta. See tähendab, et krundid, kus on tagatud elektriliitumine on muutumas uueks strateegiliseks kinnisvaraklassiks.
Täna on Eesti elektrivõrk suures osas täis. Uute suurte liitumiste tegemine võtab aastaid ning võrguinvesteeringute hind on tõusnud kiiresti. See on peamine põhjus, miks rahvusvahelised andmekeskuste operaatorid on siiani Eestist mööda vaadanud. Lisaks on Põhja-Eesti 110 kV ja 330 kV alajaamad suures osas reserveeritud, mitte füüsiliselt täis, vaid lepinguliselt kinni.
Tulemuseks on paradoks: meil on vabalt seisvaid kinnistuid, head andmesideühendused, sobiv jahe kliima, kuid pole piisavaid võimalusi liitumiste rajamiseks.
Kasutamata energiapotentsiaal
Samas on olemas teine, seni kasutamata varu: Eesti gaasi- ja kohaliku energiatootmise taristu. Eestis on rajatud viimase kümnendi jooksul tugev LNG ja regionaalne gaasitaristu – Paldiski terminal, ühendused Soomega (Balticconnector) ning ulatuslik jaotusvõrk. Tarbimine küll vähenes pärast 2022. aastat, kuid taristu jäi alles ja töötab tugevalt alla oma tegeliku võimekuse. See tähendab, et meil on madala koormusega, kuid valmis energiasüsteem, mida saaks kiiresti rakendada lokaalseks elektritootmiseks.
Kui tuule- ja päikeseenergia loovad stabiilsuse probleeme, pakuvad lokaalsed elektritootmislahendused nagu gaasiturbiinid, kütuseelemendid või hübriidsed mikrojaamad modulaarset ja paindlikku võimalust andmekeskuste energiavajaduse katmiseks. Need tagavad kiire käivitusvõime, autonoomse töö, stabiilse pinge ja sageduse ning ka paindlikkuse tulevikus üle minna rohemetaani või vesiniku kasutusele. Seega on Eestis olemas haruldane kombinatsioon: reaalne infrastruktuuri varu, mida saab kombineerida kasvava vajadusega andmekeskuste turule toomiseks.
Uue põlvkonna andmekeskused
Täpsem lahendus võib baseeruda väikestel gaasiturbiinidel, akusalvestitel või hübriidsel päikesejaamade ja mikroturbiinide lahendusel (5–20 MW), mis toodavad elektrit otse AI mudeleid juhtivatele serveritele. Soojus, mis tavaliselt eraldub jahutuses, saab taaskasutada kaugkütte või hoonete soojavee tootmiseks. Tulemus on mitte ainult energiatõhusus, vaid ka sümbioos kohalike elamute, kasvuhoonete või spaadega.
Eestis saaksid sellised autonoomsed andmekeskused kerkida mitmesse strateegilisse punkti: Ülemiste City ja Tallinna ringtee piirkond (olemasolev hoonestus ja võimalik sünergia), Paldiski (LNG vastuvõtukai lähedus), Ida-Virumaa (odavam maa ja jahutusvesi) ning Harjumaa lõunaosa (gaasivõrk ja hea logistiline ligipääs).
AI-serverid tarbivad kuni viis korda rohkem energiat kui tavalised serverid. GPU-d nagu NVIDIA Blackwell seeria vajavad kõrget voolukoormust ja vedelikjahutust, mis tähendab, et uued andmekeskused tuleb projekteerida kohe AI-töötluse vajadusi silmas pidades. Järgmise viie aasta jooksul moodustab AI juba 70% kogu uuest andmekeskuste võimsusest. See tähendab, et Eestis tuleks planeeringutes ja üldplaneeringutes eelistada AI-valmidusega krunte, kus on võimalik rajada nii elektri- kui ka jahutusvõimekust ning tagada fiiberühendus mitmel tasandil.
Kujutame ette, et Tallinna lähedal rajatakse 10 MW energiasõltumatu andmekeskus, mille elektri hind jääb 60-70 €/MWh juurde. Selle võimsusega saab teenindada mitut AI-ettevõtet või ühte regionaalset pilveplatvormi. Turbiinide jääksoojus (ca 20 MWt) suunatakse lähedal asuvasse tervisekeskusesse ja elamurajooni. Kogu süsteem on autonoomne, töötab koos päikese- ja akusalvestusega ning jääb sõltumatuks jaotusvõrgust.
Kinnisvaraomanikele tähendab see paradigma muutust: energiaühendus ja varutoide muutuvad sama oluliseks kui asukoht või üüritulu. Powered land ja AI-andmekeskuste valmidusega krundid muutuvad uueks varaklassiks, kus väärtus tuleneb ühendusvõimekusest, mitte ainult ruutmeetritest. Samuti tasub kaaluda sümbiootilisi projekte, näiteks ärihooned või elamukvartalid, mis kasutavad andmekeskuste jääksoojust.
Kuhu edasi?
Eestil on kõik eeldused saada uueks Põhja-Euroopa AI andmekeskuste keskmeks: jahe kliima, turvaline õigusruum, digiriigi kuvand ja olemasolev energiatootmise taristu. Kui me suudame energiavarustuse ja arvutusvõime ühendamise strateegiliselt korraldada, võib Eestist saada regiooni üks konkurentsivõimelisemaid andmetöötluse sõlmpunkte.
Tehisintellekti ajastul ei määra edu enam see, kellel on rohkem programmeerijaid, vaid see, kellel on rohkem vatte ja vähem piiranguid. Eesti saab valida, kas olla tarbija või looja. Ning lokaalsed energiasõltumatud andmekeskused võivad olla just see vajalik silla loomine tulevikku.
