Käsitöö ja Exceli ajastu juhtimine põhines eeldusel, et piisavalt nutikad inimesed suudavad keerukust hoomata ja selle järgi planeerida. See toimis seni, kuni muutuste tempo jäi inimvõimete piiridesse.
Iga majandusmudel on olnud oma ajastu peegel. Tööstusrevolutsiooni ajastu uskus masinatesse, 20. sajand planeerimisse. Me joonistasime plaane, ehitasime viisaastakuid ja koostasime arengukavasid, justkui oleks tulevik midagi, mida saab kontrollida.
Täna hakkab see loogika murenema. Me liigume ajastusse, kus tulevik on muutunud liiga kiireks, et seda planeerida.
Arengukavad aeguvad enne, kui need jõuavad kehtima hakata. Linnad teevad kümneaastaseid planeeringuid, samal ajal kui elanike käitumine muutub iga kolme aastaga. Elektrituru mudelid uuenevad minutitega, aga otsused, mis neid mõjutavad, sünnivad ikka Excelis.
Planeerimise lõpp ja õppimise algus
Täna liiguvad turud, hinnad ja riskid mustritesse, mida ükski inimene enam üksi ei jõua jälgida. Kui iga otsus peab läbima kümme inimest ja kolm koosolekut, on mäng juba kaotatud.
Süsteemid, mis suudavad reaalajas õppida, olgu need energiavõrgus, logistikaketis või projektijuhtimises, on alles tekkejärgus, aga nad hakkavad juba näitama, kuidas juhtimine muutub refleksiks, mitte käsitsi korrigeerimiseks.
See ei tähenda, et masinad juhiksid, vaid et juhtimise loogika nihkub: planeerimine muutub pidevaks õppimiseks.
Tark süsteem kui uus kapital
Algoritmimajanduse eeldused sünnivad juba praegu. Raha ei otsi enam ainult tootlust, vaid prognoositavust ja kohanemisvõimet. Investeeringud liiguvad sinna, kus süsteem on võimeline ennast parandama.
Pank ei küsi enam ainult vara hinda, vaid ka andmete kvaliteeti. ESG-aruandluse ja riskimudelite juures hinnatakse, kas ettevõte suudab oma andmeid siduda ja uuendada – mitte täna veel täielikult, aga piisavalt, et trend on ilmne.
Tuleviku väärtus ei sõltu ainult varadest, vaid süsteemi õppimisvõimest.
Kui 20. sajandi kapital oli materiaalne, siis 21. sajandi kapital saab olema kognitiivne: oskus mõista mustreid enne, kui need turul kinnistuvad.
Inimene ei kao, ta muutub süsteemide tõlgiks
Sageli kardetakse, et algoritmiline juhtimine eemaldab inimese. Tegelikult muudab see tema rolli kõrgemaks. Inimene ei planeeri enam käsitsi, vaid kujundab mudelit, mis planeerib tema eest. Tema töö ei ole enam kirjutada kava, vaid disainida süsteem, mis suudab kava ise täiendada.
Selles uues majanduses on kõige väärtuslikum oskus mitte teadmiste hulk, vaid oskus luua raamistik, mis õpib ja areneb.
Strateegia ei tähenda enam kontrolli, see tähendab koostööd intelligentsusega, mis võib olla meist kiirem, kuid ei suuda iseseisvalt saavutada tarkust ilma meie panuseta.
Hea juht on tulevikus süsteemi arhitekt. Ta ei otsi vastuseid, ta ehitab mehhanisme, mis neid ise leiavad.
Kelle mudel on targem?
Tuleviku edu ei ole mitte kõige suurema mudeli käes, vaid selle käes, kelle mudel on targem. Mitte ainult matemaatiliselt, vaid mõttelt. Targem selles tähenduses, et ta oskab eristada müra signaalist, mõtet protsessist ja väärtust mahust.
Kui vanasti otsustasid inimesed, kuhu raha liigub, siis nüüd otsustavad seda mudelid.
Kuid need mudelid ei ole neutraalsed. Nad peegeldavad nende loojate mõtteviisi. Ja seetõttu jääb ka algoritmimajanduse tuum inimlikuks küsimuseks: kelle loogika, kelle väärtused ja kelle maailmavaade on nendes mudelites sees?
Kõige edukamad organisatsioonid saavad aru, et nad ei ehita enam lihtsalt tooteid ega teenuseid, vaid õppivaid süsteeme, mis mõjutavad turge, keskkonda ja otsuseid palju laiemalt, kui nad ise aru saavad. Ja iga süsteem peegeldab oma autorit.
Uue majanduse küsimus
Algoritmimajanduse tõus ei tähenda, et planeerimine kaob vaid ta muutub elusaks. Strateegia ei ole enam dokument, vaid organism. Majandus ei ole enam prognoos, vaid voog. Ja inimene ei ole enam planeerija, vaid arhitekt, kes kujundab süsteeme, mis mõtlevad edasi seal, kus meie aeg otsa saab.
See on uus arenguajastu. Aeg, kus plaanid kirjutatakse koodis, mitte Excelis. Ja tuleviku edu sõltub ühest küsimusest: kas sinu süsteem oskab õppida kiiremini, kui maailm muutub?
