Valglinnastumine on linna kontrollimatu levik seda ümbritsevasse piirkonda. Need eramajade ja ridaelamute piirkonnad on madala tihedusega, monofunktsionaalsed ja autodest sõltuvad. Me kipume eeldama, et selline areng on loomulik ja et elada linna lähedal maal on peredele hea ja soovitav. Me kipume arvama, et äärelinna kodud on oma olemuselt taskukohasemad võrreldes kallite linnakeskustega. Kuid tegelikult need on taskukohasemad seetõttu, et neid subsideeritakse mitmel viisil ja linnad piiravad liialt uuselamute ehitust. Kui linnamaa on kallis ja ihaldusväärne, siis on see pigem signaal, et peaksime sinna rohkem ehitama, mitte hoidma nii suurlinna kui väikelinnade keskusi elitaarses seisus.
Valglinnastumine on ebasoodne nii elanikele kui kohalikele omavalitsustele
Linnalähedases hajaasustuses on inimesed sõltuvad auto kasutamisest ning tihti on vanemate ja laste tiheda päevakava täitmiseks vaja perele mitut autot. Kasvavate bensiinihindade tõttu on paljud pered sattunud transpordivaesusesse. Omavalitsuste katsed efektiivseid ühistranspordi lahendusi leida ei ole õnnestunud. Bussifirmad lähevad pigem pankrotti ning inimesed valivad ebasobiva graafiku tõttu endiselt auto. Kiristavad hambaid ja maksavad.
Kohalike omavalitsuste elamumajanduse vaatepunktist on oluline rahvastikuga sammu pidada. Aga samal ajal ei tohi unustada, et inimesed väärtustavad kvaliteetset elukeskkonda kõrgelt. Hajaasustuse elukeskkond pole kvaliteetne, kuna kaootiline ehitus muudab võimatuks ühiskondlikuks eluks vajaliku avaliku ruumi loomise. Sellise organismi haldamine on keeruline ja kallis. Väiksem tihedus tähendab:
- rohkem kilomeetreid teid ja kommunikatsioonitaristut elaniku kohta,
- rohkem politsei-, kiirabi- ja päästeteenistusi elaniku kohta
- rohkem kohustusi elaniku kohta
Hajaasustusse ei tule ka investori raha, sest halb mobiilsus takistab realiseerimast piirkonna majanduslikku potentsiaali ja suurendab eraldatust.
Negatiivsete keskkonnamõjude hulka kuuluvad muu hulgas autosõltuvusest tulenev õhusaaste, veereostus, mis on osaliselt põhjustatud mitteläbilaskvate pindade suurenemisest, looduslike elupaikade (nt märgalad või metsloomade koridorid) kadumine või häirimine), suurenenud üleujutusoht ja üldine keskkonnakvaliteedi langus.
Elamumajandus nõuab tugevat alt-üles kohalikku juhtimist
Valglinnastumist ei tekita üks arendusprojekt või naabruskond. Tegu on regionaalse tasandi üldise arengumustriga. Nähtuse tühistamine on peaaegu võimatu, kuid selle mõju on võimalik leevendada. Elanikena tuleks meil küsida kellele linn kuulub ja mida me linnalt ootame, kusjuures see kehtib nii suurlinna kui väikelinnade kohta.
Otsustajatel tuleks sissetulekud jätta majanduse ja turismi hooleks, kuid võtta vastutus eluasemeid ja infrastruktuuri puudutavate otsuste ja tagajärgede eest. Iga omavalitsuse asi on kaaluda, kas nad lasevad ehitada heldemalt ja kallimalt jõukamate elanike jaoks või tihedamalt, mis on nii keskkonna kui sotsiaalsest aspektist palju mõttekam. Kogukonna ja individuaalse kasu suhe peab olema tasakaalus. Kõige halvem stsenaarium on investeerida autoteedesse maapiirkondades ja anda samal ajal investoritele vabad käed. Selle tulemuseks oleks peaaegu üleriigiline valglinnastumine ning põllumajanduslike, looduslike ja puhkealade kadumine.
Keskkonnavaatest on nõnda, et ökomajadest ei piisa. Liiklus- ja keskkonnaprobleemi jätkusuutlik lahendus peitub elukeskkonna võimalikult lühikestes vahemaades. Eelkõige tuleks uusi kortereid ehitada sinna, kus vastav infrastruktuur on juba olemas.
Positiivne trend – elavnenud väikelinnad
Üks positiivsetest arengutest on piirkondlike keskuste muutmine elavateks väikelinnadeks. Viimasel ajal on hakanud inimesed ise toimivat asumit elukeskkonnana väärtustama. Ümber Tallinna paiknevad ajaloolised asulad – Keila, Saku, Saue, Lagedi, Aruküla, Raasiku jt, kus on olemas kiire ja kvaliteetne rongiühendus. Lisaks kiirele transpordiühendusele on seal ka koolid, lasteaiad ja muu infrastruktuur. Ka omavalitsuse koormus uue avaliku taristu rajamiseks on seal oluliselt väiksem.
Lubame transpordiühenduse lähedale rohkem kortermaju
Pikka aega oli nendes asulates uute elupindade rajamine defitsiidis. Uusi hooneid rajati eelkõige odavamale põllumaale. Nende samade asumite ääremaadel on tänagi veel kehtivaid planeeringuid eelmise buumi ajast ning enamik uusi hooneid rajatakse endiselt asumitest välja. Vahetult rongipeatuse kõrval võiks lubada ka neile asumitele vähem tüüpilist tihedat kortermajade struktuuri.
Sarnast printsiipi – eelistada alati suuremat ehitusõigust ühistranspordi sõlmpunktides – võiks järgida ka samm-sammult linna poole liikudes. Hetkel on aga sellega arvestamine pigem juhuslik ning ka linna sees leiame kõige tihedamad elupiirkonnad linna ääreosadest (Lasnamäe, Väike-Õismäe, Astangu jt), kus transpordiühendused eri linnaosadesse on raskendatud.
Kokkuvõte
Laialivalguvad linnad on kompaktsete linnade vastand – täis tühja ebaefektiivset ruumi.
Peaksime piirama hajaasustusega piirkondade arengut ja keskenduma selle asemel olemasolevate hoonestusalade tihendamisele ning olemasoleva taristu taaselustamisele. Nii on võimalik vähendada omavalitsuse tegevuskulusid ning parandada elukvaliteeti ja keskkonnaseisundit.
