Meie meeskonna sügisene õppereis viis meid Austria pealinna Viini. Kui varem olime imetlenud linna keiserlikku hiilgust ja silmapaistvaid hooneid erinevatest arhitektuuriperioodidest, siis seekord oli meie fookus nüüdisaegsel linnal ja selle väljakutsetel.
Viin – üks elamisväärsemaid linnu
Viin on aastaid olnud erinevates edetabelites maailma kõige elamisväärsemate linnade TOPis. Üks rohelisemaid ja üks puhtamaid linnu maailmas. Aga linn kasvab ja väljakutseid jagub. Kliimakriis on neist üks suuremaid ja Viini linnaplaneerijate eesmärk on tagada, et ka noorematele põlvkondadele oleks Viin endiselt üks elamisväärsemaid paiku planeedil. Tulevikku vaatav linnaplaneerimine on tähtsam kui kunagi varem.
Viini edumeelne linnavalitsus on võtnud otsustavaid meetmeid, et tagada 2040. aastaks nullheide, kohaneda kliimamuutustega ja leevendada nende mõjusid. Targa ja keskkonnasõbraliku linna strateegia hõlmab paljusid erinevaid süsteeme alates liikuvusest energiavarustuseni, elamutest ja haljasaladest kuni süsinikuneutraalse ehituseni. Üleminek taastuvenergiatele, lühikesed vahemaad ja kaasaegsed säästlikud linnatranspordi lahendused lahendavad nii tänaseid kui homseid väljakutseid. Ühtlasi meelitavad need arengud linna uusi uuenduslikke ettevõtteid ja loovad seeläbi uusi töökohti.
Ebaõiglaselt jagatud avalik ruum
Vaid mõned aastad tagasi nägi Viini kesklinn välja nii: autod sõitsid keskel, seisvad autod parkisid tihedalt nii vasakul kui ka paremal ning jalakäijad pidid rahulduma suhteliselt kitsa ruumiga kuskil ääres. Kuigi autoliikluse osakaal oli kesklinnas juba 2017. aastal vaid 27 protsenti, võttis see enda alla 65 protsenti ruumist. Suurem osa sõitudest tehti juba siis ühistranspordiga, jalgsi või rattaga. Ehk siis kaks kolmandikku Viini kesklinna liiklusalast oli sõiduteede ja parkimiskohtade all.
Ja see ei olnud mõistlik.
Mida suurem asustustihedus, seda suuremad on ootused avalikule ruumile. Kui see koosneb enamjaolt sõidukite jaoks mõeldud aladest, piirab see paljusid inimesi. Muidugi tuleb jätta teatud hulk ruumi kaubanduse tarnijatele, operatiivsõidukitele, invatranspordile jms, aga see ei pea olema kaks kolmandikku tänavapinnast.
Jalakäijad ja kergliiklus on prioriteet
Tänaseks on linn läbi teinud suuri muutusi. Varem autoliiklusega hõivatud alasid kasutatakse üha enam muuks otstarbeks, näiteks välikohvikuteks ja pinkidega varustatud rohealadeks. Ühe auto parkimiskohale mahub parkima 10 jalgratast. Rattasõidule üleminek vähendab ka autoliiklust, mis on omakorda kasulik ka neile, kel endiselt autoga sõita tuleb. Kuid üldjoontes on kesklinn muutunud suhteliselt autovabaks.
Viin on investeerinud rohkelt jalakäijate- ja rattateedesse. Ühistransport töötab ööpäevaringselt ning ka kesklinnast väljas on lai võrgustik jalgrattateid ja kõnniteid, mis muudavad liikumise jala ja jalgrattaga ohutuks ja mugavaks ka lastele ja vanematele inimestele. Jalgrattateid on täna üle 1000 kilomeetri. Linn on kompaktne, hästi ühendatud, vähese müra- ja õhusaastega. Lisaks muudele tegevustele on kehtestatud sõidukite heitkoguste piirang, mis on omakorda aidanud õhusaastet vähendada.
Kõik on rahul. Ka kesklinna ettevõtted
Oleme seda kuulnud ja kogenud nii kodus kui ka mujal: kui avalik ruum põhjalikult ümber kujundatakse, on alguses palju kära ja skeptitsismi. Pärast remondi lõppu läheb tuju aga enamasti kähku üles. Kui Viinis loodi 1970. aastatel esimesed jalakäijate alad, oli esialgu nurinat palju. Prognoositi vanalinna külastatavuse ja ettevõtete äritulemuste langust. Juhtus aga täpselt vastupidine. Ka viimaste aastate tänavate rekonstrueerimised panid ettevõtjatel häirekellad lööma, kuid nüüd ollakse tulemustega väga rahul.
Meie vaatlus kinnitab, et Viin on elamisväärne linn
“Linn on inimestele, mitte autodele,” on öelnud üks maailma mõjukamaid linnaplaneerijaid Jahn Gehl. Tema nõuandel rajati Moskvasse ja New Yorki autovabad tsoonid ja tänu temale on tema kodulinn Kopenhaagen maailma kõige jalgrattasõbralikum linn. Gehl on öelnud kriitiliselt, et “enamikul linnadel on liiklusvoogude kohta palju andmeid, kuid nad teavad vähe sellest, kuidas elanikud tegelikult oma linna jalakäijate või jalgratturitena kasutavad.
Milline siis on elamisväärne linn?
„Vaadake, kui palju lapsi ja vanu inimesi on tänavatel ja väljakutel.
Linn on elamist väärt, kui see austab inimlikke proportsioone,”
ütleb Gehl.
Miks on vaja, et linn oleks elamisväärne?
Sest tulevikku suunatud linnaarendus toob lisaväärtust kõigile. Elamisväärne linn on sotsiaalne linn – seal on hea juurdepääsetavus kõigile. Elamisväärsetes linnades on suurem ühtekuuluvus, mis annab linnale hinge ja identiteedi, mille kujundavad elanikud, kes tahavad linna panustada.
Kui linn on elamist väärt, siis tunnevad elanikud ja ettevõtjad sellega sidet ja on valmis jagama ka vastutust. Nii on kergem algatada ja linna meelitada edasiviivaid projekte. Elamisväärne linn on atraktiivne äri tegemise kohana ja kultuurisündmuste paigana. Ühekordsed või korduvad sündmused elavdavad kohalikku majandust.
Keskkonnamõju võetakse Viinis tõsiselt
Tehtud on palju, kuid linn peab kliimamuutustega veelgi aktiivsemalt edasi tegelema. Kuumus on kasvav probleem. Viin on üks Euroopa linnu, mis kannatab globaalse soojenemise tõttu märkimisväärselt. Iga aastaga kipub aina palavamaks minema. Suvine temperatuur kodudes on muutumas üha suuremaks probleemiks, eriti vanemate inimeste ja krooniliste haigete jaoks. Eriti tihedalt asustatud linnaosades on linn kliimamuutusteks endiselt ettevalmistamata. Viin vajab veel rohkem puid ja katmata alasid (st neid, kus puudub asfalt).
Linnahaljastus annab olulise panuse: puu jahutab läbi aurustumise ja varjutamise, tagab temperatuuri ühtlustamise ja õhuvahetuse ning tugeva vihma korral immutusala. Vihmavee kinnipidamine leevendab kanalisatsiooni üleujutusi ja see võimaldab säästa märkimisväärselt investeeringutelt. Lisaks esteetikale ja elanike emotsionaalsele heaolule on need põhjused, miks rohealade strateegiline laiendamine on üks tuleviku linnaplaneerimise võtmeküsimustest.
Aga kas rahulikum autoliiklus ja keskkonnamõjude vähendamine peab kuuluma vaid vanalinna juurde?
Inimestele meeldib seal, kus autoliiklust on vähe. Ka turistid tormavad Euroopa linnades alati vanalinnadesse, et kogeda vanu väljakuid ja tänavaid ning kõndida jalakäijate tsoonides. Mööda linna kiirteid jalutamine ja aja veetmine mürarikastel ristmikel on vähem tüüpilised puhkusetegevused. Euroopa vanalinnad on nii ligitõmbavad, kuna need kõik on rajatud enne auto leiutamist. Need on mõeldud jalakäijate liiklemiseks suure asustustiheduse juures.
Kui paljudele meeldib sellistes kohtades puhkamas käia, siis miks ei võiks ka kesklinnast kaugemal tänavaid ja väljakuid niimoodi kujundada? Nii et see poleks nii vaid (tavaliselt kallites) linnakeskustes ja raekojaplatsil?
Kui kogu linnas oleks liiklus rahulik ja rohelust palju,
võidaksid kõik. Olenemata sissetulekust ja elukohast.
Keskkonnasõbralik, elamisväärne ja kulutõhus elukeskkond ei pea
olema vaid väheste privileeg.
WHAT IF
Selle mõttega viis WHAT IF’I meeskonna teekond edasi Viini pioneerkvartalisse nimega Aspern. Paika, kus endisest lennuväljast on saanud Euroopa suurim linnalabor ja üks maailma uuenduslikumaid linnaarendusprojekte. Alates 2014. aastast on mitmes etapis loodud kvaliteetseid eluasemeid enam kui 25 000 inimesele ning üle 20 000 töö- ja koolituskoha.
Läksime vaatama, kuidas ühendab uuenduslik kvartal kõrge elukvaliteedi keskkonnateadlikkuse ja uuenduslikel kontseptsioonidel põhineva majandustegevusega.
Loe lähemalt, mida me Aspernis nägime ja õppisime:
