2023. aasta sügisel avaldas riskikapitalist ja tehnoloogiline mõtleja Marc Andreessen manifesti, mis raputas Silicon Valley’d ja tõi uuesti lauale ühe vana, aga unustatud idee: usk tehnoloogilisse progressi.
Tekst kannab pealkirja The Techno-Optimist Manifesto ning selle sõnum on ühtaegu lihtne ja provokatiivne: inimkonna eetiline kohustus on ehitada, mitte karta.
Andreessen, kelle nime seostatakse nii Netscape’i, Andreessen Horowitzi (a16z) kui ka kümnete läbimurdeliste tehnoloogiaettevõtetega, väidab, et lääs on langenud „tehnoloogilise pessimismi“ ajastusse.
Me räägime järjest rohkem riskidest, regulatsioonidest ja eetilistest dilemmadest, aga järjest vähem võimalustest, mida tehnoloogia loob.
Tema sõnul on stagnatsioon uus kriis.
„Societies, like sharks, grow or die,“ kirjutab ta. Ühiskonnad, mis ei arene, ei püsi pinnal.
Manifest tehnoloogia kaitseks
Andreesseni tekst on üles ehitatud vastandustele. Ta nimetab „valedeks“ tänapäeva populaarseid väiteid: et kasv on halb, et kapitalism on ebaõiglane, et planeet on täis ja et tehnoloogia loob rohkem kahju kui kasu.
Tema meelest on need valed loonud kultuuri, kus innovatsioon on muutunud millekski, mida tuleb pidevalt õigustada.
Tema vastus on otsekohene: tehnoloogia on elu enda vorm.
See on mehhanism, mille kaudu inimene ületab piiranguid, loob väärtust ja parandab oma eksistentsi.
Tehnoloogiline optimism ei ole naiivsus, vaid inimliku progressi põhivorm.
Miks see kõnetab Eestit
Eesti on riik, mis on ehitanud oma identiteedi tehnoloogiale.
E-residentsus, digiallkiri, X-tee, idufirmade ökosüsteem – kõik need on olnud maailmas ainulaadsed eksperimendid.
Aga viimastel aastatel on meie retoorikas ja otsustes hakanud kostma sarnane kõhklus, millest Andreessen räägib: kas me liigume liiga kiiresti? kas tehisintellekt on ohutu? kas innovatsioon vajab rohkem piiranguid kui vabadust?
Need on vajalikud küsimused, kuid liigne kaitseinstinkt võib tappa julguse.
Andreesseni sõnum sobib meeldetuletusena: kui tahame jääda innovatsiooniriigiks, ei saa meie suurim eksport olla hirm.
Tehnoloogiline optimism kui eetika
Manifesti tugevaim osa on selle eetiline mõõde. Andreessen ei räägi tehnoloogiast ainult kui majanduslikust jõust, vaid kui moraalsest kohustusest.
Inimkond, mis suudab ehitada, peab seda tegema. Mitte seepärast, et kasumlik oleks, vaid seepärast, et areng on elu loomulik vorm.
See mõtteviis sobitub hästi ka Eesti järgmise arengufaasi aruteludesse – olgu teemaks andmepõhine linnaplaneerimine, tehisintellekti kasutus avalikus sektoris või uue tööstusrevolutsiooni roll rohepöördes.
Tehnoloogia ei ole eesmärk iseeneses, vaid vahend inimvõimekuse laiendamiseks.
Ka ruumide ja linnade arendamine on sisuliselt tehnoloogiline tegevus. See on koht, kus idee saab füüsilise kuju. Kui Andreessen ütleb, et inimkonna eetiline kohustus on ehitada, siis arhitektuuri ja linnaplaneerimise valdkond on selle mõtte kõige otsesem kehastus. Iga uus hoone, süsteem või andmemudel on osa sellest optimismist – usk, et maailm saab paremaks, kui me julgeme seda uuesti kujundada.
Ehita, ära karda
Andreesseni manifest on mitmes mõttes äärmuslik. Ta ründab bürokraatiat, regulatsioone ja keskkonnaaktivismi, mis tema arvates takistavad innovatsiooni.
Kriitikud ütlevad, et see on naiivne ja ignoreerib tehnoloogia kõrvalmõjusid. Kuid selle jõud seisneb mitte detailides, vaid toonis: selles, et keegi julges taas välja öelda, et optimism on väärtus, mitte nõrkus.
Eesti vajab sama meelekindlust.
Meil on teadmised, infrastruktuur ja inimesed, et ehitada järgmine laine tarku, jätkusuutlikke ja inimkeskseid lahendusi.
Selleks on vaja rohkem kui reegleid ja strateegiaid – on vaja usku ehitamisse.
Allikas: Marc Andreessen, “The Techno-Optimist Manifesto”, a16z.com, 2023
