Oleme seadnud rohepöördele ja kliimamuutustele ambitsioonikad eesmärgid. Tegevused on ellu lükatud. Kuid kuidas me teame, et tegevustel on soovitud mõju? See on keeruline küsimus, mis vajab süsteemmõtlemist, sest probleemid on liiga keerulised, et neid eebenipuust tornis lahendada.
Donella Meadows pani tähele, et keerulises süsteemis (näiteks firmas, linnas, majanduses, elusolendis, ökosüsteemis jne) on hoobasid või kohti , kus “väike nihe ühes asjas võib tuua kaasa suuri muutusi kõiges”.
Tema võimenduspunktide idee aitab prioriteetide määratlemise ja joondamise abil mõista, kuidas me mõju mõistame ja mõõdame. Ning milline on erinevate sekkumiste suhteline mõju üksteisele. Ja muidugi tuvastada “supervõimenduspunkte”. Kliimaprobleemi kontekstis on need sekkumised, mis ei aita vähendada heitkoguseid üksnes ühes sektoris, vaid toetavad ka kiiremaid muutusi teistes majanduse osades. Jätkusuutlikkus ei tähenda ainult süsinikdioksiidi heitkogustele keskendumist, kuigi see võtab enda alla suurema osa diskussioonist. Süsinikuheitmed, tervishoid, haridus, õhusaaste, bioloogiline mitmekesisus – need kõik on omavahel seotud.
Kuid idee on vajalik mitte ainult roheteemadega tegelevatele juhtidele. See on väärt tööriist kõigile juhtidele, kes soovivad ellu kutsuda ja ellu viia päris mõjuga asju.
Lähteküsimus. Kuidas ma tean, kuhu sekkuda?
Tänase maailma keerulistele väljakutsetele sügavalt otsa vaadates ei saa mööda küsimusest, et kuidas me teame, et see, mida me teeme, on “õige” asi? Kuidas me teame, kas me kasutame oma ressursse optimaalselt suurima efekti saavutamiseks?
Binaarses matemaatikas kasutatakse arvude väljendamiseks bitte – 0 või 1.
Selleks tuleb pöörata bitte vahemikus 0 → 1 kindlas järjekorras.
- Näiteks number 8-t väljendatakse nii: 1-0-0-0 = 8
- Number 7-t nõnda: 0-1-1-1 = 7
- Pane tähele, et number 7-l on kolm bitti ümber pööratud.
- Ning 8 -l ehk suuremal arvul – on ainult esimene!
Selle kõrvalepõike mõte:
Teha õigeid asju valesti > teha valesid asju õigesti
Juhtide ülesanne on otsida kõige kõrgemat järjekorda kõige väiksema pingutusega.
Ning samuti kehtib sarnaselt binaarsele matemaatikale siin hierarhia, mille puhul õige asja halvasti tegemine on rohkem väärt kui valede asjade täiuslik teostamine.
See on mõte, mis annab konteksti Meadowsi idee probleemsituatsioonile. Kuid lähmegi nüüd võimenduspunktide idee juurde.
Mis on võimenduspunkt?
1999. aastal kirjutas Donella Meadows artikli pealkirjaga ” Võimenduspunktid: kohad, kus süsteemi sekkuda, et aidata süsteemide dünaamikat muuta, et mõista, kus väikesel energiahulgal võib olla suurem mõju”.
Et mõista, kuidas keerukad süsteemid töötavad, näitab ta kõigepealt süsteemi lihtsustatud mudelit.
Mõte on selles, et meil ei ole otsest mõju süsteemi enda olekule. Me saame tegutseda üksnes seda ümbritsevate muutujate järgi. Süsteemist endast saame me ainult tajutava oleku, kuna selle tegelik olek on liiga keeruline, et seda tervikuna hoomata. Tajutavat olekut vaadates ja soovitud eesmärkidele mõeldes saame siis mõjutada mõningaid süsteemi muutujaid ja püüda kogu asja õiges suunas liigutada.
Võimenduspunkt on koht, kus suhteliselt väike sekkumine võib põhjustada suure läbimurde. Ettevõttes, sektoris, ühiskonnas, meeskonnas, globaalsel tasemel.
See abstraktne mudel töötab mistahes keerulistes süsteemides.
Kuidas positiivsed pöördepunktid toimivad?
Võtame CO2 heite näite. Murdepunkt tekib siis, kui heitevaba lahendus jõuab punkti, kus see konkureerib olemasoleva kõrge süsinikusisaldusega lahendusega. Kui see on saavutatud, soodustavad isetugevduvad “tagasisideahelad” uue lahenduse kasutuselevõtu hüppelist kasvu ja vanade lahenduste kiiret langust.
Kõrge saastega majandussektorid ei eksisteeri isoleeritult – need on omavahel tihedalt seotud. Seega võivad heitmevabad lahendused mõjutada üleminekuid mitmes sektoris samaaegselt. Energiasektoris on pöördepunkt juba ületatud, päikese- ja tuuleenergia moodustavad enam kui 75% 2022. aastal ehitatud uuest ülemaailmsest võimsusest.
Kuidas mõista mõju erinevaid tasandeid?
Süsteemiteooria asetab kõik tegevused, mida me maailmas ette võtame, osaks laiemast mõjusfäärist. Kui me muudame midagi väiksemat kõrgemal hierarhiatasemel – siis me saame mõjutada muutusi suuremas ulatuses. Ehk siis me ei pea me muutma kogu süsteemi, vaid valima, kuhu energia panna. Õige võimenduspunkt võib mõjuda muutuste katalüsaatorina erinevatel tasemetel. Kuid mida kõrgemal hierarhiatasemel võimenduspunkt on, seda suurem on ka süsteemi vastupanu muutusele.
Hierarhiatasemed
ehk 12 erineva mõjuga võimenduspunkti süsteemi sekkumiseks
Need kaksteist reeglit on kasulik jaotus, et mõista ja hallata keerukaid süsteeme – näiteks organisatsiooni või meeskonda, isegi kui nende teooriast praktikasse ülekandmine võib nõuda katsetamist ja tööd.
Kordan veel, et kuna me ei saa süsteemi otse muuta, koostas Donella Meadows muutujate loendi, mille abil me saame seda mõjutada. Nr 12 võimenduspunkt on kõige lihtsam ja kõige väiksema mõjuga. Esimesed kolm on kõige keerulisem rakendada ja mõõta, kuid mis on kõige tõhusamad.
Rohepööre on keeruline väljakutse, mis on seotud paljude süsteemidega. Muudatuste juhtidena peame panema suurima rõhu just sügavaimatele mõjutuspunktidele nr 1, 2 ja 3. Nende sisu avame selles artiklis ka veidi põhjalikumalt.
→ Tegemist on teooriamahuka kontseptiga. Kuid seda on vaja just meile – praktikutele!
12.
Konstandid, parameetrid, arvud
Tihti läheb väga suur aur just siia võimenduspunkti, ent vajalik on aru saada, et parameetrid on just kõige madalaima võimendusega võimenduspunktid. Kuigi need on kõigist hoobadest kõige selgemalt tajutavad, on neil vähe pikaajalist mõju.
11.
Puhvrite ja varude suurus, võrreldes sise- ja väljavooluga
Puhvrid võivad süsteemi täiustada, kuid sageli on need füüsilised üksused, mida ei saa kergesti muuta. Näiteks projektis lisavahendid ootamatute kulude või turukõikumiste katmiseks. Või kliima kontekstis meetmed keskkonnamõju leevendamiseks, näiteks haljasalad ja vee filtreerimissüsteemid.
10.
Materjalide varu ja voogude struktuur
Näiteks transpordivõrk ja rahvastiku vanuselised struktuurid. Süsteemi struktuuril võib olla tegevusele tohutu mõju, kuid selle muutmine võib olla keeruline või ülemäära kulukas. Kõikumisi, piiranguid ja kitsaskohti võib olla lihtsam lahendada.
9.
Viivituste pikkus (võrreldes muudatuste kiirusega)
Näiteks menetlusaegadest tingitud projektiviivitused ja/või infoliikumine projekti osade vahel. Liiga kiiresti või liiga hilja saadud teave võib põhjustada üle- või alareageerimist.
8.
Negatiivse tagasiside ahelate tugevus võrreldes mõjuga, mida nad üritavad parandada
Regulatsioonid aitavad tagada, et süsteem jääb ohutusse tööruumi. Negatiivne tagasiside ahel aeglustab protsessi ja soodustab nii stabiilsust.
7.
Positiivse tagasiside kasu
Positiivne tagasiside ahel kiirendab protsessi. Enamikul juhtudel on eelistatav pigem aeglustada positiivset ahelat kui kiirendada negatiivset. Kontrollimata positiivse ahelaga süsteem hävitab lõpuks end ise.
6.
Infovoo struktuur (kes millisele infole ligi pääseb)
Meadows-i võimenduspunktide järgi pole teabevoog lihtsalt parameeter ega osa tugevdamis- või aeglustamistsüklist, vaid pigem silmus, mis edastab uut informatsiooni. Infovoo muutmine on tavaliselt odavam ja lihtsam kui süsteemi struktuuri muutmine. Kui süsteemis on piiratud läbipaistvus ja ebaselged otsustusreeglid, võib see tekitada probleeme ja vähendada süsteemi tõhusust.
5.
Süsteemi reeglid (stiimulid, karistused, piirangud)
Tasub pöörata tähelepanu reeglitele ja sellele, kes neid teeb. Reeglid määravad, kuidas süsteem toimib, ja mõjutavad osalejate käitumist. Mõistes, kes reegleid kehtestab ja milliseid stiimuleid ja piiranguid nad sisaldavad, saab paremini mõista süsteemi toimimist ja teha vajalikke muudatusi selle parandamiseks.
4.
Süsteemi võime struktuuri lisada, muuta, arendada või ise organiseerida
Iseorganiseerumine kirjeldab süsteemi võimet ennast muuta, luua uusi struktuure, lisada uusi negatiivseid ja positiivseid tagasisideahelaid, edendada uusi infovoogusid või luua uusi reegleid.
3.
Süsteemi eesmärgid
Eesmärkidel on võime muuta iga madalama taseme (nr 4-12) võimenduspunkti. Kui lood mingi süsteemi, näiteks uue organisatsiooni, siis on eesmärke suhteliselt lihtne näha, sest tavaliselt on keegi, kes need seab, ja kui ei sea, siis on juba ilmselt midagi viltu.
Edaspidi on vaja neid silme ees hoida ning vajadusel muuta ja uusi seada. Ja see on juhtide ülesanne. Kui autoriteetne isik või nende grupp ütleb, et eesmärk on näiteks saada inimene Kuule, siis paljud teised muutujad muutuvad vahendiks selle eesmärgi saavutamiseks.
2.
Sekkumine süsteemi paradigma tasandil
Paradigma on idee, ühine väljaütlemata oletus või mõttesüsteem, mis on keeruliste sotsiaalsete struktuuride aluseks. See on jagatud ühiskondlik/teaduslik kokkulepe reaalsuse olemuse kohta. See mõjutab otseselt süsteemi eesmärke ja infovooge, süsteemi tulevat tagasisidet ja kõike muud, mis süsteemi puudutab.
Muistsed egiptlased ehitasid püramiide, sest nad uskusid hauatagusesse ellu. Meie ehitame pilvelõhkujaid, sest usume, et ruum kesklinna linnades on tohutult väärtuslik. Kopernik ja Kepler näitasid, et Maa ei ole universumi keskpunkt. Einstein, et aine ja energia on omavahel asendatavad. Adam Smith postuleeris, et üksikute turuosaliste isekad tegevused kuhjuvad imeliselt ühiseks hüvanguks. Need on inimesed, kes on suutnud süsteemidesse paradigma tasandil sekkuda ja tabanud ära võimenduspunkti, mis muudab süsteeme totaalselt ümber.
Paradigma muutumise protsessis pole midagi füüsilist ega kallist ega isegi aeglast. Ühel inimesel võib see juhtuda millisekundi jooksul. Uueks maailma mõistmise viisiks piisab, et klõps käiks ära! Kuid terved ühiskonnad on teine asi – nad panevad oma paradigma väljakutsetele vastu kõvemini kui millelegi muule.
Kuidas siis paradigmasid muuta?
Süsteemiinimesed ütleksid, et paradigma muutmiseks tuleb modelleerida süsteem, mis aitab süsteemist välja astuda ja sunnib seda tervikuna nägema.
Thomas Kuhn on kirjutanud teaduse suurtest paradigmamuutustest. Kuhnile toetudes tuleks osutada pidevalt vana paradigma kõrvalekalletele ja ebaõnnestumistele ja rääkida kindlalt ja avalikult uuest paradigmast õigetes kohtades. Mitte raisates aega reaktsioonilistele vastandujatele, vaid töötades aktiivsete muutuste agentidega ja avatud meelega inimestega.
1.
Paradigmade ületamine
On veel üks võimenduspunkt, mis on isegi suurem kui paradigma muutmine. See tähendab jääda paindlikuks ja mõista, et ÜKSKI paradigma pole “tõene”, et iga meie maailmavaadet kujundav asi on tohutult piiratud arusaam tohutust ja hämmastavast.
Vaatame niisugust uskumust, et “Ükski maailmapilt ei anna kindlust, kontrolli, mõistmist, ega isegi mitte olemise põhjust!” Paradigmadesse klammerdunud inimene (ehk peaaegu me kõik) plärtsuks sellele arusaamale vastu, et siis on ju kõik mõttetu! Anarhia!
Kuid tegelikult on see idee radikaalse võimestamise aluseks. Kui ükski paradigma pole õige, saad sa ju valida mistahes paradigma, mis aitab su eesmärki saavutada.
NÄIDE:
Kuidas arendada kõigile taskukohaseid elutingimusi, ületamata samal ajal planeedi piire?
Vaatame nüüd ühte elulist näidet, kuidas võimenduspunktide ideed rakendada. Teeme seda läbi järgmise väljakutse:
Mida annaks ära teha, et süsinikuneutraalne ehitatud keskkond oleks taskukohane ja kõigile kättesaadav?
Ja vaatame võimenduspunktide grupeerimise kaupa, millised lahendused oleksid võimenduspunktide ideele toetudes kõige suurema mõjuga.
Meil on vaja laiemat paradigmamuutust
Kinnisvaraarenduse puhul on olulise mõju saavutamiseks kõige olulisemad kolm esimest võimenduspunkti, mis keskenduvad laiemale paradigma muutusele.
Praegu on sektori mõtteviis kasumipõhine, kuid jätkusuutlikkuse eesmärkide saavutamiseks peame nihutama mõtteviisi tasakaalustatuma süsteemi suunas, kus kasum saavutatakse süsinikuneutraalselt ning taskukohast elukeskkonda luues.
See nõuab suurt muutust eesmärkides ja lahendustes, näiteks mobiilsuse ümber mõtlemises, et inimesed saaks vähendada isiklike autode kulusid ning kasutada ühiskasutatavaid mugavusi ja nutikaid tehnilisi lahendusi, mis vähendavad elamise püsikulusid.
Esimesed 3 võimenduspunkti keskenduvad süsteemi paradigmale ja üldistele eesmärkidele.
Kõige suurema mõjuga oleks mõtteviisi muutus. Vajame süsteemi, kus ressursse hallatakse tõhusalt ja see aitab vähendada püsikulusid. See tähendab ka rohkem ühiskasutatavaid mugavusi, mis toovad kasu paljudele inimestele ja vähendavad vajadust omada kõiki varasid ise.
Võimenduspunktid 4,5,6 puudutavad süsteemi ülesehitust, reegleid ja infovoogu.
- Rohealad, mis suunaks loodust hoidma ja soodustaks ühiste hüvede võrdset jaotamist.
- Transiidisõlmed ja tihedamad linnad, mis vähendaks autosõltuvust, heitkoguseid ja transpordikulusid.
- Läbipaistvad teabevood, mis hoiaks kõiki osapooli kaasatuna, tekitades usaldust ja kogukonna kaasamist ja aitaks teha heitkoguseid vähendavaid valikuid tõhusamalt.
Võimenduspunktid 7,8,9 puudutavad tagasiside mehhanisme ja süsteemi viivitusi.
Positiivne tagasiside
Näiteks rahalised stiimulid. N: päikese-paneelide lisamine vähendaks energiakulusid ja võimaldaks teenida tulu, mida kogukond saaks jagada.
Negatiivne tagasiside
Näiteks eeskirjad. N: loodusliku taimestiku kasutamine sademevee ohjamiseks vähendaks kulutõhusalt üleujutusriske ja parandaks samal ajal vee kvaliteeti.
Kui suudaksime ületada viivitused uute säästvate tehnoloogiate väljatöötamisel, saaksime luua kiire muutuse taastuva majanduse suunas, mille kontseptsioonid edendavad taastuvate ressursside ühist ja kulutõhusat kasutamist.
Võimenduspunktid 10,11,12 keskenduvad konkreetsetele ressurssidele, puhvritele ja rahalistele stiimulitele.
- Jäätmete vähendamine ja ressursside taaskasutamise soodustamine aitaks vähendada sõltuvust uutest ressurssidest.
- Kohalik tootmine ja uute töökohtade loomine vähendaksid keskkonnajalajälge ja kulusid. Linnade haljasalad suurendaksid sotsiaalset heaolu ja keskkonnavastupidavust.
- Kontrollitud renditeenused tagaksid laia teenuste valiku.
- Maksusoodustused säästvatele praktikatele muudaks need valikuvõimalusena teostatavamaks.
Kokkuvõte
Traditsiooniliselt on läinud ja läheb ka täna suur osa tähelepanust punktidele 10-12. Kuid need tegevused ei too soovitud muutusi, kuna suur süsteem ja paradigmad on samad.
Samas võib märgata nii riikide tasemel kui ka linnade juhtimise puhul juba ka 1. ja 2. tasandi algatusi. Siit edasi on vajalik, et mõtteviis juhtimistasandilt ka allapoole jõuaks ja kõik mõistaksid suurt eesmärki.
Tuleb meeles pidada, et iga organisatsiooni kultuur peegeldab praeguste juhtide väärtusi ja tõekspidamisi, aga ka varasemate juhtide väärtuste institutsionaalset pärandit, mis on juurdunud struktuuridesse, süsteemidesse, protseduuridesse ja stiimulitesse.
Uue paradigma juurutamise ja kordamise toel saavad tekkida juba iseorganiseeruvad võrgustikud, mis suudavad muutustele kiiresti reageerida, kuna neil on ühine arusaam õigest asjast.
Maria Freimann
Maria Freimann on ruumiloome konsultant ja jätkusuutliku kinnisvara ekspert. Lisaks kinnisvara ja ehituse teemadele kirjutab ta SPACES portaalis muudatuste juhtimisest, tulevikumõtlemisest ja uute tehnoloogiatega seotud võimalustest.
