Et meid ümbritseval keskkonnal on inimese heaolule suur mõju, teame juba aastasadu. Kuid alles nüüd on keskkonnapsühholoogia teadmised ja rakendusuuringud jõudmas linnaplaneerimise- ja ruumiloomeprojektidesse.
Silver Sternfeldt on keskkonnapsühholoog, kes arendab tõenduspõhise ruumiloome valdkonda. Ta on juhtinud erinevaid inimkeskse ruumi projekte koostöös avaliku sektori organisatsioonidega ning töötanud Tallinna Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias ja Tallinna Tehnikaülikoolis õppejõu ja juhendajana.
Küsisime temalt, mida peaks targad tellijad, kinnisvara arendajad ja linnaplaneerijad keskkonnapsühholoogiast teadma ning kuidas valdkonna teadmisi korrektselt rakendada.
Miks on kinnisvarasektoril keskkonna-psühholoogiat vaja?
Keskkonnapsühholoogia võimaldab tegeleda tõenduspõhise ruumiloomega. See tähendab, et keskkonna kujundamisel saab lähteülesande koostamiseks abiks võtta teaduslikke teadmisi, mis aitavad luua keskkonna, mis toetab kasutajat, tema heaolu, käitumist ja eesmärke.
Keskkonnapsühholoogia käsitleb ruumi ja inimese suhteid kõige laiemas mõttes. Kuidas inimesed ruumis ja ümbritsevas kontekstis käituvad ja kuidas neid kujundada nii, et inimesed tunneksid end seal mugavalt, motiveeritult ja võimestatuna.
Millised on peamised psühholoogilised tegurid, mida kinnisvara arendajad ja ruumiloojad peaksid arvestama?
Inimesed mõjutavad ja muudavad keskkonda ja keskkond inimeste kogemusi ja käitumist. Keskkond keskkonnapsühholoogias hõlmab nii looduskeskkondi, tehiskeskkondi, õppe- ja infokeskkondi kui ka sotsiaalseid olukordi.
Erinevates paikades, nii looduskeskkondades, hoonetes kui ka avalikes ruumides on inimeste tegevused ja eesmärgid erinevad. Olulisi tegureid on palju.
- heaolu, stress ja taastumine
- sooritusedukus, tähelepanu ja täidesaatvad funktsioonid
- psühholoogilised baasvajadused (vajadus autonoomsuse, kompetentsuse ja seotuse järele)
- kuritegevuse, ennetamine, turvatunne ja privaatsusvajadus
- emotsioonid, identiteet, hoiakud, väärtused ja sotsiaalsed normid
- keskkonnakaitse ja jätkusuutlikkus
- tarbimiskäitumine, tervisekäitumine ja riskikäitumine
- paigakiindumus ja kogukonnatunne
- kultuurilised ja sümbolväärtused
- katastroofid ja keskkonnamuutused
- ruumiline tunnetus ja suunataju
Miks vajavad ruumiloome projektid keskkonnapsühholoogide rakendusuuringuid, ekspertnõu ja konsultatsioone?
Keskkonnapsühholoogid teavad varasemate, viimase 70 aasta jooksul läbi viidud uuringute põhjal öelda, mis inimeste heaolu ja käitumist üldjuhul mõjutab. Nende teooriate ja mudelite põhjal saab täiendada lähteülesannet lisatingimustega, et ruumiloome oleks veel inimkesksem ja tõenduspõhisem. Ja lõpuks saab neid nimetatud psühholoogilisi nähtusi konkreetse keskkonna puhul ka hinnata enne ja pärast keskkonnamuutuse elluviimist.
Inimkeskse mõtlemise sisse toomine on suur võit. Keskkonnapsühholoogia vaade inimese ja keskkonna sobivusest on inseneride harjumuspärasest mõtlemisest laiem.
Juba 15 aastat tagasi räägiti inimkesksest ruumiloomest, kuid siis jäi see valdavalt sõnakõlksuks. Arutelud olid hoonete, taristu ja materjalikesksed ning projekte tehti ikka vana rasva pealt harjumuspäraste protsesside ja praktikate järgi. Organismi vajadustest või psüühika toimemehhanismidest räägiti väga vähe. Tänaseks on olukord tuntavalt paranenud.
Keskkonnapsühholoogi töös tuleb aegajalt tegeleda müüdimurdmisega. Samal ajal, kui “inimkesksus” on saanud sisulisemaks mõisteks, on levinud ja võimendunud ka teatud müüdid. Kuid kõhutunne ja rahvajutud sageli ei tööta või on lausa kahjulikud.
Iga ruumilooja võib end pidada psühholoogiks, kuid vastavate eelteadmisteta, mis lubavad käitumis- ja sotsiaalteadustest paikapidavaid järeldusi teha, ta seda siiski pole. Oma osa inimkeskse ruumiloome juures mängib ka tellija ja kui teadlik ta nendes teemades on. Ning üle ega ümber ei saa ka seadusandlusest, protseduuridest ja tavadest.
Ühiskonnas on veel kokku leppimata, millistes ruumiloome etappides on piiratud ressursside puhul kõige mõistlikum keskkonnapsühholoogia printsiipe kasutada. Kas keskkonnapsühholoogia jaoks on üldse ruumi kõiges selles?
Millised siis on keskkonnapsühholoogia suurimad müüdid?
Üks levinud müütidest on see, et avatud planeeringuga kontor tõstab produktiivsust või soodustab koostööd. Selgituseks tuuakse, et avatud ruumiprogramm teeb ka inimesed avatumaks. Kuid uuringud on näidanud, et sundolukorrad, mida avatud planeeringuga kontor kaasa toob, loob lisastressi. Mida vähem on kontrolli keskkonnastressorite üle, seda stressirikkam seal on. Selline töökeskkond pigem pärsib produktiivsust ning avatust ja koostööd.
Esmapilgul lahedaid ja ootamatuid ideid on veel. Need hakkavad elama oma elu ja eriala inimesed korjavad teema üles. Ühel hetkel võib mõnest sellisest ideest trend saada.
Ühes 2007 avaldatud teadusartiklis väideti, et madalad laed soodustavad keskendumist, aga kõrged laed loovust. Seda tulemust tutvustatakse ja levitatakse eriala blogides ja uudiskirjades siiani Katedraali efektina.
Selle idee põhjenduseks on toodud, et kui kõrged laed seostuvad inimestel sõnaga vabadus, siis ka nende infotöötlus ajus on selle võrra vabam. Aga pole aru saadud sellest, et loovuse jaoks on ka vaja keskendumist, tähelepanu ja töömälu. Need ei ole vastandlikud ja teineteist välistavad protsessid.
Psüühika on terviklik nähtus. Sama loogika alusel võiks ju sümboolselt mõelda, et valgustusajastu on seotud uute ideedega ja kui lisame ruumi rohkem valgust, siis inimesed mõtlevad rohkem või on targemad. Ka sellisel mõtteviisil ruumiloomes praktilist väärtust pigem ei ole. See muidugi ei tähenda, et kõrgemate lagedega toas poleks meil parem olla, kuid mehhanismid, mis meie heaolule ja mõtlemisele mõjuvad, on tõenäoliselt teised.
Tegemist on ülelihtsustusega nagu ka avatud planeeringu müüt. Kui keegi suudaks neid nähtusi empiiriliselt tõestada ja kordusuuringud tulemusi kinnitaks, siis saaks järeldada, et tegemist on tegeliku inimese-keskkonna vahelise mehhanismiga.
Ka värvipsühholoogia ülevaateuuringud on jõudnud konsensusliku tulemuseni, et mingeid põhjapanevaid järeldusi värvide mõjust meie käitumisele, tunnetele ja psüühika toimimisele teha ei saa.
Laboratoorsetes tingimustes kontrollitud valgustuse ja täpsete värvikombinatsioonide korral saadud tulemused pole igapäevakonteksti üle kantavad. Valgustingimused on kogu aeg muutumises ja füüsiline keskkond oma variatiivsuses ei võimalda kunagi luua sama olukorda, mis laboris valitses.
Värvipsühholoogia soovitused mingisuguse tonaalsuse kasutamiseks inimeste mõjutamise eesmärgil on pigem soovmõtlemine ja põhinevad anekdootlikel näidetel. See, et punast peetakse kire ja armastuse värviks, ei pane kedagi rohkem armuma või armastama.
Erandina saab rääkida silma võrkkestale langevast valgushulga mõjust melatoniini ainevahetusele ja meie erksusele. Olen näinud maast laeni kollasest klaasist seintega koosolekuruumi, kuhu on soovitud luua erksat ja energilist miljööd. Kuigi me võime kollast seostada elavuse, avatuse ja helgusega, siis kollase klaasi puhul filtreerime me sinise valguse tegelikult välja. Sinine valgus pärsib unehormooni tootmist ning sellega kokkupuude päevasel ajal tõstab erksust ja valvsust. Sinise valguse puudumisel jääme me uniseks.
Kuigi sümboolse seose kaudu loodi justkui tingimused vaimu turgutamiseks ja elavdamiseks, siis koosolekuruumina selline lahendus kindlasti ei tööta. Uuringud on näidanud, et hoopis sinine valgus suurendab aju aktiivsust, toetab tähelepanu ja tõstab meeleolu. Värvipsühholoogia on küll popp, aga empiiriliselt tõestamata.
Selline sümboolne mõtlemine keskkonna ja inimese vahelistest seostest või mõjumehhanismidest praktikas ei tööta ja erilist väärtust ei oma. Toidu sümboolika kasutamine restorani sisekujunduses võib olla nutikas viis isu tekitamiseks, aga kõhtu täidab ikka vaid taldrikutäis, mille kokk meile küpsetab. Sümboolse lähenemise juures on oluline mõelda ka seda, mis on see tegelik mehhanism, mis organismi tasandil mõjub.
Probleemi leevendamiseks loodud lahendus võib toimida vastupidiselt seatud eesmärgile ka muudel juhtudel. Näiteks kuritegevuse riski maandamine tänavavalgustuse lisamisega võib tegelikkuses ajada asja hullemaks. Kui hämarale tänavalõigule lisada rohkem laternaid ja muud kuritegevust ennetavad tegurid jätta tähelepanuta, võib see tänava kasutajates luua võltsturvatunnet ja tuua kaasa näiteks röövimiste arvu kasvu.
Nii võib kaduda ka loomulik järelevalve ümbritsevate hoonete elanike näol, kes valgusreostuse tõrjumiseks oma kardinad ette tõmbavad. Uuringud valgustuse mõjust kuritegevuse ennetamisel jagunevad kolmeks. Kuritegevuse tase valgustuse lisamisel kas langeb, tõuseb või ei oma valgustus kuritegevuse tasemele mingit mõju. Selliste stamplausete kopeerimine ühest seletuskirjast teise, et kuritegevuse riske leevendatakse valgustuse lisamisega, on libe tee.
Kuidas saab ruumipsühholoogia aidata luua rohkem kaasavaid ja ligipääsetavaid ruume, kus on arvestatud ka laste, eakate ja erivajadustega inimestega?
Nii laste, eakate kui erivajadustega inimeste puhul on oluline toetada isemääramisteooriast tuntud psühholoogilisi baasvajadusi – vajadust kontrollitunde, kompetentsustunde ja seotustunde järele. Kas inimene tunneb, et ta saab ise otsustada, on võimeline saama ise hakkama ja tunneb, et on osa millestki enamast.
Eakad sageli tunnevad, et nad on ühiskonnas kõrvale jäetud. Sotsiaalse sidususe ja eakate rahulolu tagamiseks on oluline tekitada tunne, et nad on olulised ühiskonna liikmed ja neil on mingi roll täita. Ja et eakad tunneks, et nad pole koormaks ja saavad ise hakkama enda eluga.
Ühes 2016. aasta Prantsusmaa uuringus vaadati eakatele mõeldud elamuid isemääramisteooria kontekstis, et luua optimaalne keskkond, mis vastab eakate vajadustele ja ühtlasi toetab ka motivatsiooni seda keskkonda ja abistavaid gerotehnoloogiaid kasutada.
Eakatel tihti puudub püsiv huvi gerotehnoloogiate kasutamise vastu, sest nad leiavad need olevat kasutud, stigmatiseerivad ja tülikad. Selle lähenemise peamine põhimõte on suurendada gerotehnoloogiate ja toimetulekut toetava keskkonna aktsepteerimist eakate poolt enesejuhtimise ja enesemääratluse toel.
Mida enam inimene tajub end olevat isemäärav (mitte välise kontrolli või surve all), seda rohkem tema tervis ja elukvaliteet paranevad.
Ehk mida rohkem toetab indiviidi vahetu keskkond tema iseseisvust, seda enam psühholoogilised baasvajadused on rahuldatud, tuues kaasa kõrgema heaolu.
Seega on eakatele mõeldud keskkondade disainimisel oluline mõelda sellele, et lahendused toetavad eakate autonoomsust, suurendavad eneseregulatsiooni võimalusi, soodustavad eneseteostust ja võimestavad neid.
Peale kuuekuulist katseperioodi raporteerisid psühholoogilisi baasvajadusi toetavas kodus elanud eakate grupp suuremat rahulolu kui kontrollgrupp nii ergonoomilise disaini, hedoonilise kogemuse, meeldivuse, turvalisuse kui ka sotsiaalsuse osas.
Laste uuringud haiglates on näidanud, et lapsed tunnevad, et neid ei kohelda piisava inimlikkusega ja ei selgitata olukorda piisavalt. Seda kõike olukorras, mis nende jaoks on niigi stressitekitav ja tavapäratu. Lapsed on väitnud, et tunnevad puudust selgete juhiste järele, kuidas nad oma vahetus keskkonnas tohivad käituda, kuidas rahuldada esmaseid vajadusi ja milliseks nende haiglakülastuse teekond tervikuna kujuneb. Neid valdab teadmatus ning autonoomsustunde ja kompetentsustunde puudumine. Ehk teisisõnu nad ei tunne end vabalt käitumaks eakohaselt ja kardavad ka lihtsamates olukordades eksida.
Olgu tegemist eakate, laste või mõne muu ühiskonnagrupiga, oluline on, et nad tunneksid, et keskkond ei riivaks nende inimväärikust ning toetaks nende iseseisvust, eneseteostust ja ühiseid eesmärke teistega. Nii on inimesed ka sisemiselt rohkem motiveeritud ning soovivad oma eluolu osas rohkem kaasa rääkida.
Sotsiaalne jätkusuutlikkus väljendab seda, kuivõrd kogukonnad on võimelised taastootma iseennast ning oma kultuuris- ajaloolisi ja sotsiaalseid väärtusi. Oluliseks peetakse, et kui inimesed kuskile elama lähevad, siis tekiks emotsionaalne side tolle paigaga, et see oleks talle lemmikkoht, mis pakub mingeid vaimseid ja emotsionaalseid hüvesid. Paigakiindumus väljendub sageli tunnetes ja mälestustes, mis on seotud konkreetse kohaga, ning mõjutab inimese identiteeti ja heaolu.
Kui inimesel on paigakiindumus tugev, siis soovitakse seda sidet selle paigaga säilitada ja kaitsta. Kaasneb ka soov ülejäänud naabruskonna eest hoolitseda samamoodi nagu oma pere või kodu eest. Tekib loomulik naabrivalve ja kogukonna aktivism, mida ka meil praegu (taas)avastatakse ja väärtustatakse. Asumiseltsid annavad piirkondadele uue mõõtme ja lisaväärtuse. Toimuvad asumi päevad, kodukohvikute päevad ja muud kogukonnaüritused. Kohalikud lävivad teineteisega rohkem ja kogukonna mitteformaalsed funktsioonid on teineteisega järjest enam läbi põimunud.
Kogukonna teket ja paigakiindumust saab keskkonnaga toetada. Paigakiindumus tekib aja jooksul ning uuringud näitavad, et residentsuse pikkusel on sellega tugev seos.
Kui linnaruumi arendada ja hallata viisil, mis paigakiindumuse erinevaid dimensioone toetab, siis on ka kogukondadel lihtsam oma väärtusi ja hüvesid hoida ja taastoota. Keskkond peaks selleks võimaldama inimestel luua paigaspetsiifilisi emotsionaalseid seoseid, pakkuma funktsionaalset kasu, toetama sotsiaalseid sidemeid ning aitama kujundada selget ja tugevat identiteeti.
Kogukondade vastuseisu kinnisvaraarendustele naeruvääristatakse tihti “NIMBY” (not in my back yard) mõiste abil. Kuid see on lihtsama vastupanu teed minek. Sotsiaalteadlased on Nimby kontseptiooni ammu ümber lükanud.
Inimesed ei ole arendustegevuse vastu lihtsalt vastuseisu enda pärast.
Vastuseisu taga on alati mingid reaalsed valukohad, mida on just paigakiindumuse kaudu hea selgitada. Kogukondade kaasamisel tuleb neile olulised nüansid ja väärtused üles leida, mida nad tunnevad rünnaku all olevat. Tihti on neid raske sõnastada, kui puuduvad vastavad terminid. Kuid kedagi “vastaseks” tembeldada ja Nimbyismis süüdistada on küüniline, lühinägelik ja pahatahtlik.
Räägi mõnest oma projektist
Targa linna tippkeskuse projektis “Urban Planning Well-being Score for good quality living environment” hindasime Narvas katsealuste heaolu ja stressi taset. Koostasime küsimustiku, et hinnata inimeste paigaspetsiifilisi emotsioone, paigakiindumust ja taastumise taset mingis kindlas linnaruumi kohas. Lisaks paigaldasime katsealustele erinevad kehaandurid, mis mõõtsid nende füsioloogilist stressi ja saime ajulainete kaudu vaadata, kui koormav on keskkond inimese psüühikale, kui palju on tähelepanu hõivatud, ehk kas keskkond “sõidab kohakogemusse sisse”. Linna avaandmete põhjal hinnati ka erinevaid keskkonna parameetreid ja vaadati, millised füsioloogilised, psühholoogilised ja keskkondlikud tegurid omavahel seotud olid.
Keskkonnapsühholoogia võimaldab inimese ja keskkonna vahelist sidet kirjeldada täpsemalt ja rikkalikumalt.
Näiteks Narvas Peetri platsil võib inimeste stress olla kõrge, sest tegu on parkimisplatsiga, kus on rohkelt asfalti ja autosid. Aga oma funktsiooni poolest on koht inimeste jaoks äärmiselt oluline piiripunkti ja ühendusteena ning kannab endas olulisi kultuurilisi ja ajaloolisi funktsioone. Kuigi füsioloogilised mõõtmised ütlesid, et tegu on nö halva kohaga, siis inimeste endi hinnangul on see koht neile väärtuslik ja psühholoogilises mõttes hea.
CITYAM projekt on Urban Air Mobility valdkonna projekt. Tegeleme strateegia koostamiseks vajalike komponentide ja tööriistade arendamisega, et aidatat linnadel kohandada oma linnaplaneerimise praktikaid seoses erinevate avalike drooniteenuste, maandumis- ja õhkutõusualade ning lennutsoonidega. Fookuses on nii õhuruumi haldamisega seotud küsimused, tehnilised nüansidkui ka droonide sidumine ülejäänud transpordisüsteemiga.
Töö osaks on ka drooniteenuste avaliku heakskiidu hindamine, kuna tehnoloogia aktsepteerimine kodanike poolt on linna õhuliikuvuse arendamise ja laiendamise võtmeteguriks ja käivitavaks jõuks. Oleme arendamas rahvusvahelist küsimustikku, mis aitab hinnata inimeste üldist heakskiitu droonide kasutuselevõtule linnades ja heakskiitu spetsiifilise funktsiooniga droonioperatsioonidele mingis kindlas piirkonnas.
Kui omavalitsus teeb pidevalt uuringuid ja kõik on hästi koguaeg, siis tekib küsimus, et kas on ikka hea küsimustik. Kuidas on korrektne koguda andmeid?
Küsimustike eesmärk on eristada vastajaid. Kui küsimustik seda ei võimalda, siis pole mõtet ka selle peale raha raisata. Oluline on aru saada, kas me hindame küsimustikuga seda, mida me arvame, et me hindame, kui täpselt me seda teeme, kas küsimustik on vastajale arusaadav, kas me oleme suutnud hoiduda vastajate kallutamisest ja kas me suudame vastajaid piisavalt eristada selleks, et teha järeldusi ja paremaid otsuseid. Psühhodiagnostika ja küsimustike psühhomeetriliste omaduste hindamine on psühholoogide väljaõppe oluline osa. Langemata sügavasse diskussiooni teaduslike paradigmade üle, võiks iga ruumiloome praktik teada vähemalt neid hea küsimustiku printsiipe:
Usaldusväärsus – Küsimustiku tulemused peavad olema korduvkasutamisel järjepidevad ja usaldusväärsed. Seda saab statistiliste meetoditega hinnata, kui täpseid tulemusi küsimustik annab, kui seda kasutatakse mitu korda sama nähtuse või omaduse mõõtmiseks.
Valiidsus – Valiidsus viitab sellele, kui hästi hindab küsimustik seda, mida ta on kavandatud hindama. See tähendab, et kas hinnatav omadus või nähtus vastab tegelikule nähtusele või omadusele pärismaailmas või hindame midagi, mida tegelikult ei olegi olemas.
Selgus – Küsimustik peab olema selge ja arusaadav, et vastajad mõistaksid küsimusi ja oskaksid nendele adekvaatselt vastata. Väited ei tohiks olla mõtmeti mõistetavad ning tulemustest peaks saama teha selgeid järeldusi.
Objektiivsus – Küsimustik ei tohiks sisaldada eelarvamusi või suunavaid väiteid, et mitte mõjutada vastajate vastuseid.
Tundlikkus – Küsimustik peaks olema piisavalt tundlik erinevate omaduste või seisundite hindamiseks. Kui vastused on liiga kaldu ühe vastuse suunas ja suur osa vastajatest vastab ühtemoodi, siis see väide ei aita eristada vastajaid. Tulemused peavad olema piisavalt variatiivsed.
Milline on ruumipsühholoogia tulevikusuund ja kuidas see võiks mõjutada kinnisvara arendust?
Lõhe teaduse ja praktika vahel hakkab vähenema. Tellijad on teadlikumad ning inimeste heaolu ja jätkusuutlikkus on projektides kesksemal kohal. Tehnoloogia projektidesse kaasatakse järjest enam humanitaar- ja sotsiaalteaduste inimesi. See on tihti ka euroopa teadusprojektides tingimuseks, kaasata HSS (humanities and social sciences) pädevusega inimene.
Ühiskondlik arutelu kasutaja vajaduste ja ruumikasutusviiside üle läheb järjest sisulisemaks. Targad tellijad juba teavad inimkesksuse teemasid. Inimkeskne ei ole enam pelgalt sõnakõlks, mille pealt mugavalt vanade füüsilise keskkonna teemade arutamise juurde naasta. Arutelude keskmes on järjest enam inimene oma bioloogiliste ja psühholoogiliste eripärade ja vajadustega.
Kas on meetodeid, mida arendajad saaks ise kasutada ruumipsühholoogiliste aspektide integreerimiseks?
Üldisi printsiipe inimese ja keskkonna vahelistest seoste kohta on keskkonnapsühholoogia teaduskirjanduses väga palju. Muidugi ei teeks paha nendega tuttav olla, kuid me ei saa eeldada, et kõik ruumiloojad hakkavad teadusartikleid lugema.
Kui me räägime peamistest uuringumeetoditest, siis maailmas on muidugi keskkonnapsühholoogia küsimustikke välja töötatud palju. Eestikeelseid küsimustikke pigem vähe. Kui välismaiseid lihtsalt tõlkida, siis need küsimustikud tõenäoliselt keeleliste ja kultuuriliste eripärade tõttu ei tööta. Statistilisest jõust ja täpsusest rääkimata.
Lisaks peaks psühholoogilist küsimustikku tõlkima psühholoogia haridusega inimene, kes mõistab psühholoogilise küsimustiku loomise protsessi, tagamaid ning vajalikke teaduslikke ja statistilisi protseduure. Tegemist on ajamahuka mitme-etapilise protsessiga, kus on vaja välistada palju erinevaid tegureid, mis võivad tulemused muuta sisutuks ja tõlgendamatuks. Kokkuvõtteks võib öelda, et projekti võiks olla kaasatud ka keskkonnapsühholoogid.
