TEHISINTELLEKTI KIIRED ARENGUD
“AI sööb maailma ära”
“Tarkvara sööb maailma ära,” ütles Marc Andreessen 2011. aasta intervjuus ajalehele The Wall Street Journal. Selle kommentaariga viitas riskikapitaliettevõtte Andreessen Horowitz kaasasutaja tarkvaral põhinevale kasvule ja innovatsioonile nii erinevates tööstusharudes kui geograafilistes piirkondades. Tal oli õigus: tarkvara pole jätnud puutumata ühtki sektorit.
13 aastat hiljem ei ole lihtsalt tarkvara enam jututeema. Fookuses on tehisintellekti (AI) ning ajastu prohvetiteks kiibijumalad. Arvutusvõimsus tõuseb hokikepina.
2019 ütles OpenAI asutaja Sam Altman, et AI arvutusvõimsus kahekordistub 3-4 kuuga.
2024 jaanuaris väitis Elon Musk juba, et iga poole aastaga see kümnekordistub.
Küsimus on selles, kes ostab selle arvutusvõimsuse ära ehk kelle kätte see koondub:
- Kas suurte korporatsioonide kätte nagu OpenAI, Microsoft ja Tesla?
- Või inimeste kätte nagu mina ja sina?
StabilityAI asutaja Emad Mostaque astus 2024 märtsis tegevjuhi rollist tagasi missiooniga AI detsentraliseerida ja igaühe personaalseks abiliseks muuta.
Meie personaalsed arvutid ja telefonid on järjest võimsamad. See alternatiivne arengusuund teeks piisava arvutusvõimsuse toel AI isikliku abilise igaühele kättesaadavaks.
Paariaastane aken ja kiire võidujooks peaksid näitama, kas AI jääb tsentraliseerituks või koondub selle vastutrendina sama võimsus inimeste kätte. Positiivne on igal juhul see, et kõigi meie kätes on rohkem arvutusvõimsust kui varem. Ja see annab lootust suuremaks külluseks juba lähemas tulevikus.
KINNISVARA ON TÄNA RAHALISE VÄÄRTUSE HOIDJA
Tänased tarkvara ja AI-ga seotud arengud mõjutavad kõike. Sellises mahus toimus innovatsioon viimati 19. saj teises pooles, kui toimus meeletu areng ühe põlvkonna jooksul. Küllust aitasid luua masstootmine, tööstuslik teras, raudbetoon, elekter, telegraaf jpm. Aga meie siseneme aega, kus tänu AI ja teiste tehnoloogiate nagu robootika arengu koondumine kiirendab innovatsiooni veelgi, ning SKT võib olla kahekordne juba 5 pärast.
Ajalooga paralleele tuues tasub mõelda ka sellele, et 19. sajandil toimus fundamentaalne nihe ka ühiskonnas. Kui toomised ja tehased koondusid linna, siis muutusid varem 90 % ulatuses põllumajandusega tegelenud maad samas suurusjärgus linnastunud ühiskondadeks. Toimus linnade tihendamise ajajärk, kus saame rääkida linnaruumi tekkest koos trammide, tänavavalgustuse, ühisveevärgi jt mugavustega tänases kontekstis.
Täna tuleb meil AI arengutega seoses olla valmis samaväärses mastaabis fundamentaalseks nihkeks ühiskonnas.
Majanduse sentiment: ”Kõik läheb aina kallimaks”
Paljud olulised asjad nagu tervis, õppimine ja eluase on läinud aina kallimaks. Kuid see on probleem, mida saab tehnoloogiaga lahendada. Robootika areng oli viimastel aastakümnetel mehaaniline ja aeglane ning programmeerimise tempost sõltuv, aga täna õpivad robotid AI ja kaamerate tagasiside abil nagu lapsed katse-eksitus meetodil hämmastava kiirusega tehniliselt keerukaid oskuseid nagu riiete voltimine või muna keetmine.
Tehnoloogiate arengute koondumine
Pessimistlikes prognoosides jääb sageli tähelepanuta convergence ehk erinevate tehnoloogiate samaaegne ja üksteist võimendav areng.
Päiksepaneelide hind on 20 aastaga alla läinud sirges joones.
Isegi meil siin põhjas on 12 aastaga hind alla tulnud kõikidest prognoosidest kiiremini. Ka akude salvestusvõimsus ja tihedus on vähem kui 15 aastaga ületanud kõik prognoosid. Saksamaal ehitatakse päiksepaneelidest aedu ja kontorilaudu, sest tavaline aed ja kontorilaud on lihtsalt kallimad.
Ehk siis vastutrendina peavoolu majanduse sentimendile, et kõik läheb kallimaks ja kättesaamatumaks, muudab tehnoloogia samal ajal energiat ja seeläbi ka kõiki teisi tooteid oluliselt odavamaks ja kättesaadavamaks. Näiteks energiamahukas tootmine ei ole sellises maailmas enam kallis, vaid on võimalik toota madala hinnaga väga keerulisi ja energiamahukaid tooteid.
Kinnisvarafondidele alternatiivne varaklass
Järgmine megatrend on peidus Bitcoini telgitagustes. Tavainimese jaoks seostub see sageli kahtlaste püramiidskeemide ja krüptoäriga. Kuid oluline on kinnisvara juttude kontekstis see, et fondid ja investorid (ehk siis hiiglased, kes ei saa endale lubada hasartmängurlust), on üha enam sisenemas sellesse varaklassi.
Pikaajaliselt ettevõtte bilansilise väärtuse, ja ka käibekapitali hoidmiseks, mida on kinnisvaras erinevate uute nõuete tõttu järjest rohkem vaja, liiguvad kinnisvarasektoris tekkivad vabad ressursid üha enam bitcoini.
Asi on selles, et miski peab raha väärtust hoidma.
Sajandeid olid parimaks väärtuse hoidjaks kullakangid, 19. sajandi tehnoloogiate koondumise ajajärgul kullaga tugevalt seotud valuutad. Ja see võimaldas globaalsel majandusel meeletu tempoga kasvada. Alates 1971. aastast, kui dollar eemaldati kulla standardilt, puudub aga maailmas kullaga tagatud valuuta.
Umbes 50 aastat on kinnisvara olnud ainus stabiilne asi ja “käega katsutav kuld”. See on ka põhjus, miks kinnisvara väärtus on nii kõrgeks rallinud. Sest see on turvaline koht, mis väärtust ei kaota.
Kinnisvara Tallinnas on kallis, aga Ameerikas on veel kallim ning suur osa kinnisvarast pole kättesaadav ei elamiseks ega tootmiseks.
Sellisel kinnisvaral ongi teine eesmärk. Manhattani pilvelõhkujates elatakse vähe. Nende eesmärk on hoida väärtust.
19.sajandil ehitati, kui oli vajadus. Nüüd aga ehitatakse spekulatiivselt, et oleks miski, mis hoiaks raha väärtust. 2/3 maailma rahast ongi istutatud kinnisvarasse, sest ühtki paremat ideed kellelgi ei ole. Mõned koguvad ka õlimaale, uunikume või NFT-sid, kuid sellel on marginaalne osakaal võrreldes kinnisvaraga.
Kui bitcoin või mõni muu uus digitaalne ja likviidne varaklass suudaks stabiilsust hoida, siis see võiks oluliselt suurendada kinnisvara kättesaadavust. Ning seoks kinnisvara taas tugevamalt utilitaarse, vajaduspõhise väärtusega.
Praegu on näha selle trendi algust. Millal tuleb hokikepp?
Tasub jälgida neid uudiseid ja suurte hiiglaste bilansiliste varade osakaalude muutumist. Mida rohkem kaalukauss uude digitaalsesse varaklassi tõuseb, seda rohkem õhku saab kinnisvarast välja liikuda. Varade hoidmine bitcoinis tooks kaasa kinnisvara olulise odavnemise ja kättesaadavuse taastumise.
TIHE, MITMEKESINE JA ELAMISVÄÄRNE LINN
Välja toodud megatrendid on oluliseks kontekstiks visioonile, millises suunas võiks liikuda kinnisvara sektor ja linnaplaneerimine.
Planeerimise protsess kui arengu pidur
Samal ajal, kui maailm muutub helikiirusel, on meie sektoris ikka veel rohkem pidurilõhna.
Isegi kui kõik planeeringud on olemas, võib ehitusprotsess võtta kaua – seega turu nõudmisele on raske reageerida. Sektor on alati kas üle- või alapakkumisega inertsis. Mida pikem on menetlusaeg, seda raskem on arendajal vastata kasutajate nõudluse muutustele.
Menetlusaega tuleks oluliselt kiirendada.
Juurpõhjus ei ole meie menetlejate võimekuses või heatahtlikkuses. Meil läheb tegelikult kiiresti, New Yorgis jt maailma suurlinnades võib võtta ühe projekti menetlus ka 20 aastat. Igal pool on esindatud erinevad huvid, ning võimalus protsesse pidurdada erinevate osapoolte poolt.
Kolm mõtet ja ettepanekut
Esiteks võiks planeeringute üldistusaste olla oluliselt paindlikum.
Täna joonistame planeeringutes pisidetailideni väga lõplikku maailma, kuid reaalsusele vastu tulemiseks oleks vaja vähem asju ära fikseerida, äri- ja elupindade osakaalu ei peaks protsenditäpsusega fikseerima jne.
Teiseks on vaja juhtimismudeli uuendust.
Täna on sageli nõnda, et kui saadad projekti linna, siis annavad 5-10 asutust sulle erinevat, tihti omavahel konfliktis olevat sisendit, kuidas asju lahendada. Meil on vaja juhtimismudeli uuendamist, et menetleva asutuse poolt oleks paigas üks vastutaja, kes selle maailma kokku traageldab.
Pisut radikaalsem idee on planeeringut üldse mitte teha.
Näiteks Nõmme paarismaja puhul. Paljudes riikides ongi praktikaks selline hübriid – lihtsamate projektide puhul ei ole üldplaneeringu ja ehitusloa vahel detailplaneeringu faasi. Eestiski oleks vaja seaduse tasandil kohustusi minimeerida – anda eskiisi või projekteerimistingimustega rohkem vabadust.
Laiali paigutatud suburbia loob minimaalselt täiendavat väärtust
Eestis on 30 aasta valglinnastunud infrastruktuur oma eluea alguses või keskel ja suhteliselt hästi toimiv. Kuid mis ootab meid ees paarikümne aasta pärast?
Ameerikas algas valglinnastumine oluliselt varem. 50-60ndatel ehitatud magistraalid, sillad ja viaduktid on tänaseks vananenud ja keegi peab need remondid ja hoolduse kinni maksma, aga sellist ressurssi ei ole, kuna nendes omavalitsustes pole piisavalt maksutulu.
Valglinnastumine loob kasvavat võlga, lagunevat infrastruktuuri, pankrotis linnu ja omavalitsusi. Seal on vähe töökohti ja vähe täiendavat väärtust. Infra hääbumise, kehvade teede ja pimedate lampidega langeb ka kinnisvara väärtus ja inimesed on langeva väärtuse lõksus. Kesklinnas aga seevastu väärtus kasvab.
Inimeste ja äride vahel on võrdeline seos. Uuringud näitavad, et ca 450 inimese kohta tekib uus kohalik teenus või kohvik. Kui ei teki mingis piirkonnas piisavalt kriitilist massi, ei teki ka piisavat nõudlust teenuste ja äride jaoks.
Mida tihedam on linn, seda ökonoomsem on kahe punkti vahel liikuda. Mida laiemat linna me planeerime, seda rohkem me sunnime inimesed sõitma autoga.
Rae ja Harku vallas ja mujal oleme ise planeeringutega valglinnastumise loonud. Seda, mis on tehtud, pole vaja lammutada. Küll aga ei peaks edaspidi kõiki planeeringuid samal kujul ellu viima ja tuleks leida võimalusi linna tihendamiseks seal kus on olulisemad transpordisõlmed ja parem ligipääs teenustele. See tekistaks suuremat maksutulu, loodaks rohkem lisaväärtust.
Kus võiks Tallinn olla tihedam?
Tihe ja autovaba linnakeskkond on küpses eas linn, kus mikro- või tänavatasandil lopsakas ja mitmekesine linnaruum.
Täna on Tallinnas juba töös sadama-ala ja logistikasõlmede tihendamine. Järgmised tihedamad alad võiks hakata kesklinnast pihta: linnahall, sõlmed nagu Rail Baltic, lennujaam, edasi raudteepeatused nagu näiteks Kristiine keskuse juures. Planeerida oleks rohkem vaja sinna, kust pole vaja autoga liikuda, ja neid kohti on meil veel kaunis palju. On mõõdetud, et näiteks Keldrimäe asumisse mahuks teine sama suur asum.
Tihedus ei tähenda tingimata kõrghooneid, need võivad olla üksikud. Saab ka madalamalt ja tihedamalt ehitada, oluline on mitmekesisus. Korterid, mis asuvad hea ühistranspordi lähedal, ei vaja täiendavaid parkimiskohti, on seeläbi soodsamad ja nii suureneb nende kättesaadavus. Mida tihedam linn, seda rohkem saab ka haljasalasid planeerida, seevastu ühtlaselt laiali valguva linna infrastruktuur neelab ära senised rohealad, põllud ja metsamaad.
