Intervjuu. Arhitektid Janar Blehner ja Ove Oot: “Kui suhe tellijaga on hea, siis ei pea valima lõpptulemuse ja protsessi vahel. Mõlemad on prioriteet”

Intervjuu. Arhitektid Janar Blehner ja Ove Oot: “Kui suhe tellijaga on hea, siis ei pea valima lõpptulemuse ja protsessi vahel. Mõlemad on prioriteet”

Tekst _  WHAT IF

23. jaanuar 2024

Arhitektuur ei ole lihtsalt ehitatud ruum, vaid inimeste ja keskkonna vaheline suhtlus. Kaasaegse arhitekti ülesanne on see pingeväli võimalikult sujuvalt kujundada. Keskenduda tuleb mitte ainult välimusele, sest igaüks tajub ilu erinevalt, vaid pigem ruumi kooskõlale selle kasutajatega. Igas kohas on midagi “erilist”. Selle eripära väljaselgitamine ja välja toomine on arhitekti ülesanne koos tellijaga. 

Arhitekt peab tänapäeval olema paindlik ja valmis diskussiooniks. Võimalikult otsene suhe tellijaga parandab arhitekti võimalusi õigustada lisaväärtust pakkuvaid ja tõhusaid lahendusi. Meie arvates on Janar Blehner ja Ove Oot selles vallas ühed paremad, säilitades samas tugeva loomingulise käekirja.

apex arhitektuuribüroo
Apex Arhitektuuribüroo

Janar Blehner ja Ove Oot on Apex Arhitektuuribüroo partnerid ja arhitektid, kes on teinud palju kõrgetasemelisi ja auhindu võitnud rekonstrueerimisprojekte. Juhtisime koostöös Apexiga Volta Galerii Loftide ehitusprojekti ja Ülemiste City Tervisemaja II ehitusprojekti koostamisse kaasatud meeskonda eskiisist tööprojektini. Ajaloolisesse Volta masinatehasesse loodud 8700 m2 Townhouse tüüpi linnavillade ja unikaalsete äripindade projekti kohta saad vaadata lähemalt siit. Ülemiste City avara siseaatriumiga kaasaegse tervisemaja ja ümbritseva avaliku pargiala projekti kohta saad vaadata lähemalt siit.

Milliste väärtustele te oma töös tuginete?

Ove: Näeme oma tööd grupisünergia mõjul sündiva loominguna ja ennast eelkõige osana tervikust. Oleme praktikud, kes proovivad siduda võimalikult palju osapooli lihtsate küsimuste ümber – kellele ja miks meie tehtavat hoonet või ruumi vaja on, kuidas see mõjutab ümbritsevat ja kas need vastused püsivad ajas.

Mõjutajaid, muutujaid ja konteksti on palju – kasutaja, otsustaja, avalikkuse esindaja, raha, naaberhoone, maastik, keskkonnakaitse, energiatõhusus, materjalid jne. Rõhuasetused on iga kord erinevad. Kuhu raskuskese ja fookused lähevad, koorub projekti arengus selle elluviijate poolt loomulikul moel välja. Õnnestunud projektide ühine nimetaja on enamasti see, et kõik projektiosalised on projektis hingega sees ning saavad oma mõtted ja panuse anda.

 

Meil on järjest rohkem tarku tellijaid, kellel on oma tugevad arendustiimid ja selged soovid, kuidas keskkonda kujundada ja milline peab valmiv toode olema. Arhitekt peab tänapäeval olema paindlik ja valmis diskussiooniks. Te olete selles vallas ühed parimatest, säilitades samas tugeva loomingulise käekirja. Kuidas te seda teete?

Janar: Oleme paindlikud ja kuulame tellijat, sest me ju projekteerime temale. Seda on oluline kogu aeg meeles pidada ja siis on võimalik ka sellise suhtumisega enda loodud disaini kaitsta.

Väga hea tulemuse saab, kui klienti tunda. Eriti eramute projekteerimisel. Eramu on isiklik, enamasti inimese uus kodu. Vahel on tunne, et peaks koos tellijaga kõigepealt töövarju päevi tegema, siis temaga koos pidutsema ja ka perekondlikul kokkusaamisel osalema – seda kõike selleks, et tunnetada tema olemust ja eelistusi, et luua talle elukeskkond, mis arvestab TEMAGA.

Ove: Ühese käekirja otsimine ja iseenda projekti kirjutamine ei ole olnud meie eesmärk. Kuna me tõesti hoolime oma töö sisule lisaks ka koostöö kvaliteedist, jõuavad meieni kliendid, kes hoolivad enda tehtust ja jäetavast pärandist sama palju. Just hea koostöö ongi toonud meie head tulemused.

 

Rekonstrueerimine on keskkonnasäästvamaid ruumiloome viise. Kuidas erineb arhitekti jaoks rekonstrueerimise ja uue hoone projekteerimise protsess?

Janar: Rekonstrueerimine ei ole arhitektuurne projekteerimine. Me ei loo uut, vaid taastame vana. Kui ei saadagi aru, et on uuesti tehtud, siis ongi töö õnnestunud ehk autentne ja õige.

Uue maja puhul on ühelt poolt hea, et kõike võib teha. Teisalt jälle on keeruline, sest valikuid on kohati liiga palju. Uut luua on suures plaanis on alati lihtsam. Rekonstrueerimise puhul on põhiline väljakutse paigutada tellija soovid ja lähteülesanne vanasse kesta nii, et kõik rahule jääksid. Keerukus seisneb selles, et optimeerimise ruumi on vähe ja ametkondadega tuleb leida erinevaid kompromisse. Lisaks läheb palju aega projekteerimisprotsessi käigus tellija koolitamisele. Ehk siis selgitustööle, kuidas väärtusest aru saada, mis on oluline, millele tähelepanu pöörata jne.

Ove: Igale projektile seab ümbritsev piirid. Kuid restaureerimise ja rekonstrueerimise projektides on need tihti konkreetsemad. Ja mida keerulisemad piirid, seda põnevam ja väljakutsuvam on sageli lahendus – nii tehnilisemates kui esmapilgul väikese mõjuga visuaalsetes detailides.  

Rekonstrueerimist eristabki projekteerimisest analüütiline piiride otsimise ja määramise protsess. Lisaks ümbritsevale loob konteksti ka hoone ise – kes ja kuidas kasutasid(vad), maja ehituslugu, ehitamise tehnoloogiad ja nende uuskasutuse võimalused, hoone loojad – väga inspireeriv on analüüsida, mida ja kuidas on esialgsed hoone elluviijad saavutada proovinud.

Ootamatused ja ajas muutmised teevad arhitekti töö vana majaga ette ennustamatuks, kuid alati väga põnevaks. 

 

Kuidas julgustada arendajaid/tellijaid just rekonstrueerimise keerukuse ja määramatuse tõttu rekonstrueerimisprojekte tellima?

Janar: Ega siin head retsepti ei ole. Meie juurde satuvad ikka need, kes on juba ise teadlikut selle sammu astunud ehk siis vana ja rekonstrueeritava ehitise omandanud. Neil tellijatel on tavaliselt juba mingi nägemus ja taust hoone kohta. Kuid alati on vaja juurde harida ehk siis tuleb toetada ja aidata otsustada ning asju lahti selgitada.

Ove: Läbi selle harimise ja koostöö tekib ka arendajatel ja tellijatel oma tehtud töödega lähedasem isiklik seos just nagu autoritelgi. Näen, et praeguses maailmas seda teadvustatakse endale järjest rohkem, et tehtav jätab jälje ja mitte ainult nähtavale keskkonnale.

Janar: Saame ka sellest aru, et rekonstrueerimist üldiselt kardetakse, sest siin on tõesti palju määramatust. Sageli tuleb ka tellija poolt STOPP, kui esimene ehituseelarve kokku pannakse. See on paratamatus. Eriti võib nii juhtuda muinsuskaitse nõuete järgi projekteerimisel, kui tuleb taastada ja restaureerida säilinud elemente – aknaraame, uksi, põrandaid, fassaadi pitsi jne. 

Ove: Rekonstrueerimise määramatus ei peaks olema hirmutav, seda on tegelikult võimalik kavalalt  enda kasuks pöörata. Sest just nii saab luua erilisi ja ainulaadseid ruumilisi ning tehnilisi lahendusi, mida kuskil mujal poleks võimalik normatiive ja standardeid järgides teostada. Ehk et kehtivate standardite ja olemasoleva substantsi ühiste nimetajate otsimisel on võimalik leida kohti, millest kõik osapooled võidavad – suurematest kasutusvõimalustest kuni mõistlikumate ehitusvõteteni. Kui läheneda rekonstrueerimisele kogemuspõhiste teadmistega ja meeskonnaga, kellel niisugused otsingud silma särama panevad, saab määramatus pigem inspireerivaks väljakutseks.

Rekonstrueeritavate hoonete väärtusest oleme tänaseks aru saanud. Kuid nüüd oleks mõistlik veel sarnases väärtuste printsiibis vaadata neid ka kinnisvara objektidena. Hea väärtusega ainulaadse vara puhul on ju ka võimalused selle väärtuse langemiseks minimaalsed. Ning see tähendab ühtlasi vastupidist: et kvaliteetselt hoides ja rekonstrueerides on võimalik vara väärtust kasvatada.

 

Kas uute emissiooninõuete tulemisega seoses näete, et peate midagi oma töös ümber korraldama?

Ove: Emissiooninõuded nõuavad projekteerijatelt kindlasti suuremas mahus kurssi viimist ehitustehnoloogiate, materjalide tootmistehnoloogiatega ja materjalide taaskasutusvõimalustega peale hoone lammutamist. Samas jääb kehtima ka varasem parim praktika, et rekonstrueerimisel, säilitamisel ja taaskasutamisel on alati eelis.

Menetluslikult tähendab tabelite ja andmebaaside täitmine lisanduvat ajakulu ja ka töö järjekorra muudatusi. Usume ja loodame, et kui see sisuliselt võimaldab erinevatel osapooltel olemasolevaid materjale põhjalikumalt analüüsida, siis nii ehitatav kui looduskeskkond tõepoolest võidavad. Kuid üle mõelda ka ei tasu. Toimingud toimingute ja uuendused uuenduste pärast ei ole mõistlikud. Me ei tohiks võtta tulevastelt põlvedelt võimalust olla loov ja leida järjest uusi taaskasutuse viise.

 

Milline projekt paneb arhitekti silma särama  – mis on see, mida on põnev teha, nii et aeg ja ruum ununevad?

Janar: Mulle meeldib minu töö väga ja ei ole vahet, mida projekteerida, kuid projekt on minu silmis toredam ja meeldivam, kui selle käigus ka ise arened, õpid midagi uut, saad uusi teadmisi, teed midagi, mida enne teinud ei ole. Ja jällegi, oluline roll on siin tellijal. Kui ta on entusiastlik, uudishimulik ja  samuti õpihimuline, siis see ongi SEE PROJEKT.

Ove: Silma panevad särama pädev ja hooliv meeskond, uudishimulik tellija/arendaja, inspireerivad kaasautorid, kaasamõtlevad projektijuhid ja avaliku sektori esindajad. Kui kõik tahavad ja usuvad, et teeme head asja endale, vaid kogu ümbritsevale. Arhitektina on sellises koosluses end lihtne käima saada ja hetke unustada. Nii tekivad ideid põrgatades uued ning ka endale põnevad lahendused justkui iseenesest!