Et avalik ruum ja hooned oleks kõigile ligipääsetavad, ei ole Eestis veel ei juurdunud sotsiaalne ootus ega igapäevane disaini- ja projekteerimispraktika. Probleemiks on madal teadlikkus ligipääsetavusest ja seaduste üldsõnalisus. Mida peaks iga arhitektuuritudeng ja kinnisvara arendusse panustaja ligipääsetavusest teadma?
Mis on hoone ligipääsetavus?
Hoone on ligipääsetav, kui see on vabalt ja iseseisvalt kasutatav kõikidele kasutajatele.
Ligipääsetavuse seadused ja määrused
Eestis on ligipääsetavus täna kohustuslik vaid avalikele hoonetele ja rajatistele, kus osutatakse avalikkusele suunatud teenust. Peamiseks hoonete valdkonda reguleerivaks õigusaktiks on ehitusseadustiku alusel kehtestatud määrus nr 28. „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“ – see kehtib kõigile uutele hoonetele, kus osutatakse avalikkusele suunatud teenust ja mis on saanud ehitusloa peale 03.06.2018.
- Seal sätestatakse küll nõuded nagu künnise minimaalne kõrgus ja vaba läbipääs, kuid tegelikult ei ole neid kuigi palju. Ning samas võimaldatakse neid rakendamata jätta (rakendades mõnda muud samaväärset standardit).
- Teiseks on nõuded sõnastatud kitsalt puudega inimeste erivajaduste, mitte ühiskonna tegeliku struktuuri ja vajaduste laiast vaatest.
Nii ongi nõuetele vastavus isegi avalike hoonete puhul jätkuvalt hall ala. Ehitusega seotud osapooltele on puudu selgest ja praktilisest teabest terviklikult ligipääsetava hoone kavandamise kohta.
Uusehitisena projekteeritava elukondliku kinnisvara puhul pole ligipääsetavus ehitusseadustikus, ehitusvaldkonna määrustes, standardites, juhendmaterjalides veel pea üldse reguleeritud. Ainsaks sisuliseks nõudeks on lifti olemasolu nelja- ja enamakorruselistes eluhoonetes.
Ainuüksi seadusest tulenevatest nõuetest niisiis ei ole ligipääsetavuse projekti vaja koostada ja piisaks sellest, kui panna kirja vaid paar lauset ligipääsetavuse kohta hoones ja probleem oleks lahendatud.
Kuid minna tuleks ehitusõiguses ja arhitektuuri eilsetest parimatest praktikates sätestatust kaugemale.
Mis ja miks peab ruumiloomes muutuma?
Erivajadustega inimesed, eakad ja lapsed moodustavad Eesti elanikkonnast veidi enam kui poole. Ning lähitulevikus on iga viies elanik üle 60-aastane.
Kui me ei ehita ligipääsetaval viisil, välistame me paljud inimesed. Nende hulgas võime me olla esiteks me ise, aga ka meie partnerid, pere, sõbrad ja kolleegid.
- Ärihoone omanik või kasutaja võib nii talentidest ilma jääda, kui erivajadusega inimene ei ei saa hoones töötada.
- Äri omanik sissetulekust ilma jääda, kuna potentsiaalsed kliendid ei saa poodi, toitlustusasutust või meelelahutusasutust kasutada.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on kogu maailmas puudega 1,3 miljardit inimest. See on 16% maailma elanikkonnast ehk 1 inimene 6-st. Seetõttu pole parem juurdepääsetavus mitte ainult mõttekas, vaid laiendab oluliselt ka ettevõtete haaret.
Võrdsed võimalused on hästitoimiva ühiskonna alus. Selle eesmärgi nimel tegutsedes ei aita me kaasa ainult erivajadusega inimeste olukorra parandamisele, vaid tegutseme kõigi parema tuleviku huvides.
Teadlikkusel on oma trajektoor, seaduslikel regulatsioonidel oma
Arvestades teema majanduslikku ja moraalset-sotsiaalset tähtsust ning tõenäosust, et standard muutub lõpuks Euroopas kohustuslikuks, on ülioluline vaadata üle protsessid, mille abil me soovitud muutusi siis juhime.
Kuigi erinevatele elanikkonnarühmadele mõeldud projekteerimine ei ole kunagi lihtne, peaks kasutaja olema keskne iga keskkonna, toote, teenuse või poliitika planeerimisprotsessis.
Kvaliteetsem elukeskkond ei pruugi olla tingimata kallim (eriti pikas vaates), kuid selleni jõudmiseks tuleb teema läbivalt ja läbimõeldult integreerida tööprotsessidesse, sealhulgas:
- kinnisvara tootearendusse
- arhitektuurikonkurssidesse
- hangetesse
- projekteerimis- ja ehitusmeeskonna omavahelisse koostöösse
Ligipääsetavuse küsimused peaksid olema iga projekti osa, olenemata selle suurusest
Hoone kunstiline idee on oluline, kuid me ehitame siiski kasutajatele
Praeguste suundumuste järgi peaks hoone esmajoones täitma maksimaalselt kasutajate ootusi ning mitte iga hinna eest olema monument ikoonilisele ideele. Suhteliselt uude hoonesse trepitõstukite paigaldamine on kõige ilmsem näide sellest, kuidas uut hoonet projekteerides poldud mõeldud kõigi kasutajate peale.
Soovitame arhitektuurivõistluste korraldajatel lisada lähteülesandesse kriteerium projekteerida universaalse disaini põhimõtteid silmas pidades.
Kuid ka see ei taga veel, et hoone saaks ligipääsetav.
⬇️ ⬇️ ⬇️ ⬇️ ⬇️
WHAT IF’i kogemuslugu USAst
Külastasime õppimise ja kogemuste vahetamise eesmärgil eelmisel aastal prestiižset Hunters Point raamatukogu USA-s.
2019. a valminud ja avatud hoone eelarve oli 42 miljonit dollarit. Kohe peale avamist tuli välja oluline puudus, et osa ruume ja lugemistasapindu ei ole ratastooliga liikujale ligipääsetavad. Linn kaebas arhitekti kohtusse kahjunõudega 10 mln dollarit, kuna 2010 sõlmitud projekteerimislepingus oli kokkulepe disainida hoone kõikidele ligipääsetavuse nõuetele vastavalt, kuid seda oli eiratud.
Paljud alad ongi täna ligipääsetavuse puudujääkide tõttu külastajale suletud (nt terrass) või ei ole lubatud nendele lugemisaladele riiuleid panna, kuhu ratastooliga ei pääse. Lisaks on hoones ainult 1 lift, mis on pidevalt katki, mis täiendavalt raskendab ligipääsetavust kõigile külastajatele. Kuna mõeldud ei oldud ka lapsevankrite parkimiskohtadele, siis tuli leida koridoris juhuslik ala, mis märgiti lindiga maha, kuhu kärud mahutada.
Kui palju ligipääsetavus maksab?
Ligipääsetavus ei avalda ehituskuludele liiga suurt mõju. Euroopa Liidu uuringud näitavad, et lisakulud tervikliku ligipääsetavuse projekteerimisfaasi kaasamisel on keskmiselt 1–1,4%. Kui kõrvutada seda numbrit tasuvusanalüüsis 15% elanikkonnarühma suhtes, siis on kaalukoht väga selge. Eriti kui arvestada juurde see, et olemasoleva hoone kohandamine on reeglina kordades kallim.
Ka Eestis tegutsenud Ligipääsetavuse Rakkerühma lõpparuandes on öeldud, et “ligipääsetava keskkonna loomine alates projekti algfaasist ei ole märkimisväärselt kulukam kui ligipääsmatute lahenduste loomine. Selle hinnangu juures lähtutakse kehtivatest ligipääsetavuse miinimumnõuetest ehitistele ja e-keskkondadele ning asjaolust, et kehtivate miinimumnõuete rakendamine, laiendamine elukondlikule kinnisvarale või muul viisil arendamine on proportsionaalne ja ühiskonnale sellest saadav kasu on suurem kui kulud.
Näiteks ehitus- või loomisprotsessis ei ole madalam äärekivi kallim kõrgest, laiem ukseavakitsast. Sama kehtib digitaalses keskkonnas: ligipääsetav veebikeskkond pole oluliselt kallim ligipääsmatust.
Kokkuvõtteks
Ligipääsetavuse teadlikkuse kasvu, uute raamistike ja hästi lahendatud projektide koostoimel võiks loota, et lõppeb ligipääsmatu keskkonna loomine. Ning et lisaks avalikule sektorile leiab ka erasektor piisavalt motivatsiooni luua ligipääsetavaid lahendusi.
