Lähme korraks viimase ehitusbuumi aega (2000-2008)
- Nõukogude aegne amortiseerunud hoonefond vajas uuendamist ja asendamist.
- Majandus kasvas ning sooviti pakkuda inimestele uusi ja moodsaid elupaiku.
- Tallinna ja selle ümbruse uued elamupiirkonnad meelitasid peresid roheluse ja rahuliku elukeskkonnaga.
Ja vaatame nüüd tänast olukorda
Aega on olnud piisavalt, kuid paljud uued elamurajoonid ei ole suutnud täita elanike ootusi. Koolide ja lasteaedade vähesus, kehv ühistranspordiühendus ning kaupluste ja teenuste nappus on vaid mõned probleemidest ja taristu puudujääkidest.
Kuidas see juhtus ja mida sellest õppida?
USAs tuumasõja vastase programmi raames jõuliselt eelisarendatud valglinnastumise trend leidis oma tee ka Eestisse. Elurajoonid kasvasid linnadest välja, kuid puudus pikaajaline visioon, kuidas neid piirkondi jätkusuutlikult arendada. Siis ei olnud veel ei piisavalt teadlikkust valglinnastumise negatiivsetest mõjudest ega ka ühiskondlikku kajastust ja avalikku diskussiooni neil teemadel. Paljud arendused said hoogu juurde, ilma et oleks arvestatud võimalike tagajärgedega.
Tänased suundumused: Kuidas Eesti planeerib?
Meie hoonefond on endiselt vananev ning majanduskasvu tingimustes võib oodata aktiivset ehitustegevust. Õnneks on planeerimispraktikad vahepeal oluliselt paranenud, kuid on veel pikk tee minna, et saavutada tõeliselt jätkusuutlik elukeskkond.
Rohetiigri ehituse Teekaart on üks olulistest abilistest teadlikkuse jätkuvaks tõstmiseks. Toon sealt siia vaid ühe kõneka sissevaate, et illustreerida Tallinna hajaasustuse olukorda.
Eesti Arhitektide Liidu rohepoliitika töögrupp kõrvutas aastal 2022 uuselamute asukohti ühistranspordivõrkudega. Nende kaardilt on näha, et uued arendused asuvad ühistranspordipeatustest järjest kaugemal. See ei too kaasa mitte ainult kitsendusi elanike mobiilsusele, aga ka autotranspordiga kaasnevate CO2 heitkoguste suurenemise.
Jätkuvalt on koostamisel uusi üldplaneeringuid, mis võimendavad valglinnastumist. Need on sageli läbi mõeldud kompromisslahendused, mille eesmärk on ühildada erinevaid huvisid. Kuid siiski võivad need põhjustada pikaajalisi probleeme, kuna ei arvesta piisavalt kohalike kogukondade vajadusi ja kestlikkuse põhimõtteid.
Mõned võimalikud lahendused:
Inter- ja transdistsiplinaarne ruumiharidus
Nii üldine teadlikkus kui ruumiharidus on täna paremal tasemel kui 20 aastat tagasi. Kuid kliimamuutused, rahvastikumuutused, eluaseme- ja energiakriisid, ränne ja uued digitehnoloogiad loovad juurde uut keerukust, mida kõike tuleb planeerimisprotsessides arvesse võtta.
Linna, linnaosade ja piirkondade arendamiseks majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkondlikult jätkusuutlikult on vaja planeerimiskultuuri taset tõsta.
- Täna ei saa ruumilist arengut hallata üksnes klassikaliste arhitektuuri, ruumilise planeerimise või maastikuarhitektuuri distsipliinidega. Vaja on inter- ja transdistsiplinaarsemat lähenemist. Planeerimise õppekavas tuleks koondada geograafia, majandus, sotsioloogia, statistika ja andmeanalüüs ning õigus üheks tervikuks, et valmistada ette planeerijaid, kellest on tööturul puudus.
- Vajadus maa-, ruumi-, ehitus- ja planeeringuandmete suurema koostoime järele on leidnud väljundi. Maa-ameti baasil loodav Maa- ja Ruumiameti (MaRu) koondab peagi eri ametkondade maa- ja ruumiplaneerimisega tegelevad struktuuriüksused ühtseks tervikuks. Loodame, et see tõstab planeerimis-, ehitus- ja arhitektuuriteenuste sidusust ja lükkab käima valdkondade ülese koostöö. Tuleviku ruumiline areng vajab koostöövõimelisi interdistsiplinaarseid võrgustikke, kes kasutavad erinevaid erialakeeli ja -oskusi, et pakkuda keerukas sotsiaal-ruumilises kontekstis dünaamilisi elukvaliteeti tõstvaid lahendusi.
- Majanduslikud kaalutlused on ruumilise planeerimise küsimustes otsustava tähtsusega nii omavalitsuste kui riigi tasandil. Ja kõige muu olulise juures tasuks seda mitte ära unustada. See aspekt ajas pigem ei muutu. Linnad on alati tekkinud seal, kus on aktiivne majandus. Planeerimisprotsess peaks majanduse aktiivsust ja jätkusuutlikkust tõstma ja toetama.
Kiiremad planeerimisprotsessid
Arendajad oskavad juba kestlikkust hinnata ning soovivad luua kvaliteetseid ja jätkusuutlikke tooteid, kuid liiga tihti takerduvad projektid pikaajalistesse planeerimisprotsessidesse.
- Esiteks võiks planeeringute üldistusaste olla oluliselt paindlikum. Täna joonistame planeeringutes pisidetailideni väga lõplikku maailma, kuid reaalsusele vastu tulemiseks oleks vaja vähem asju ära fikseerida (Näiteks: äri- ja elupindade osakaal protsenditäpsusega.) Tuleb jätta ruumi nõudlusele ja osalusele.
- Pisut radikaalsem idee on planeeringut üldse mitte teha. Paljudes riikides ongi praktikaks selline hübriid – lihtsamate projektide puhul ei ole üldplaneeringu ja ehitusloa vahel detailplaneeringu faasi. Eestiski oleks vaja seaduse tasandil kohustusi minimeerida – anda eskiisi või projekteerimistingimustega rohkem vabadust.
Mure, et ebakompetentsed projektid võtavad halvasti nõustatud kogukondades kohaliku planeerimise üle, on õigustatud. Kuid “üldise taseme tõstmiseks” tuleb meeles pidada palju hullemat võimalust, et regulatsioon takistab väheseid silmapaistvaid saavutusi – millel on lõppkokkuvõttes “keskmisele” palju suurem mõju.
- Rõõm on näha, et menetlevate asutuste juhtimismudeleid juba uuendatakse. Olukorras, kus 5-10 asutust saadavad omavahel konfliktis olevat sisendit, on suur väärtus näiteks ametipoolsest projektijuhist, kes aitab taotlejal vastuolusid lahendada.
- Uued tehnoloogiad ja tehisintellekt on planeerimise kiirendamise oluline osa. Erinevate võimaluste süstemaatiline võrdlus, mis traditsiooniliste meetoditega on äärmiselt töömahukas, on peagi kliki kaugusel. See võib aidata lahendada oskuste ja suutlikkusega seotud väljakutseid, millega planeerijad ja projektiarendajad silmitsi seisavad. Ning pakuvad ka platvorme sidusrühmade reaalajas kaasamiseks ja koostööks. Uus tehnoloogia suudab tuvastada ka paljud probleemid enne, kui aega ja ressursse raisatakse ning otsused lukustatakse.
Renoveerimine
Kolmas viis tagada jätkusuutlikumat planeerimist on olemasolevate hoonete kiirem renoveerimine.
- Esiteks vähendab hoonete energiatõhususe parandamine ja nende eluea pikendamine oluliselt süsiniku jalajälge võrreldes uute hoonete ehitamisega.
- Teiseks ei nõua renoveerimine sageli detail- ega üldplaneeringuid, mis tähendab, et protsess on kiirem ja vähem bürokraatlik.
- Kolmandaks aitab renoveerimine tihendada linnaruumi: vajadus uute hoonete järele äärealadel väheneb.
Seda eesmärki saavad toetada poliitikakujundajad. Näiteks rohepööret soodustavate regulatsioonide kehtestamise kaudu, mis motiveerivad omanikke ja arendajaid kiiremini renoveerima.
Eelmise buumi pärand on hea õppematerjal
Meil on palju erinevaid võimalusi, et kujundada jätkusuutlikumat tulevikku, kus nii uued arendused kui ka vanad piirkonnad saavad pakkuda kvaliteetset ja mõnusat elukeskkonda.
Maria Freimann
Maria Freimann on ruumiloome konsultant ja jätkusuutliku kinnisvara ekspert. Lisaks kinnisvara ja ehituse teemadele kirjutab ta SPACES portaalis muudatuste juhtimisest, tulevikumõtlemisest ja uute tehnoloogiatega seotud võimalustest.
* Arvamusartikkel ilmus algselt Äripäeva Kinnisvarauudistes.
