Maailm muutus 23.02.2022, see ei ole enam endine
Sügisel COVIDi pärast edasi lükkunud VII Tartu planeerimiskonverents toimus märtsi lõpus, kuid juba hoopis teistusuguses maailmas, ajal kui sõda Ukrainas oli kestnud juba kuu aega. Selline taustsüsteem palneerimiskonverentsiks on justkui proovile panek, väljakutse, mis näitab, kui kiiresti peame olema valmis muutusteks, kuidas hetkega võib kogu eelnev andmetekogu ja anlüüs muutuda mõttetuks ning alustama peab algusest. Meil kõigil on ilmselt oma kogemus sellega , et pika planeerimisprotsessi käigus võivad plaanid muutuda ja peab lähtepunkti tagasi pöörduma. Ja uskuge mind, see jääb alatiseks nii. Me peame valmis olema muutusteks, nii suurteks kui ka väikesteks, nii maailma kui kohaliku tähtsusega metsaküla või väikeasula mõistes.
What If poolt konverentsil modereeritud sessiooni pealkirjaks valisime „Andmetega linna planeerimine.“
Füüsilise linnaruumi taustsüsteem koosneb nähtamatust taustsüsteemist – andmetest. Esimene andmete kihistus on kõik, mis juba on paigas – tänavad, hooned, torustikud, elektriliinid, parkivad sõidukid. Teine kihistus on see, mis parasjagu toimub – inimesed liikumas ühest punktist teise, kohad, kus inimesed peatuvad, tarbitav elektrienergia, hoonete kütmiseks tarbitava sooja vee kogus. Kolmas kiht on see, mis on tulemas – see mida planeeritakse. Andmed olemasoleva linna kohta on tihti laiali mööda erinevaid registreid. Kuidas panna need infokogumid omavahel suhtlema ja kuidas luua neist kõigile mõistetav tervik, nii et ükski oluline kihistus ei jääks kaotsi? Andmeid selle kohta, mis praegu linnas toimub on kohutavalt palju. Ja neid tekib iga sekund juurde. Millise informatsiooniga üldse on mõistlik midagi peale hakata? Mida peaks jälgima ja loendama ja mida mitte? Mis saab linnas tegutsevate osapoolte privaatsusest? Linna on alati planeeritud, kasutades kogutud andmeid olemasolevast linnast ja selles tegutsejatelt. Kuidas planeerida linna ja teenuseid ajastul, kus uusi andmeid tuleb peale kiiremas tempos, kui neist on võimalik järeldusi teha? Kuidas opereerida patsienti, kes jookseb, samal ajal ise joostes? Mida on võimalik üldse planeerida, ja mis lihtsalt juhtub?
Sessioonile kutsusime kolm oma ala eksperti. Esinejate eesmärgiks oli rääkida andmepõhisest planeerimisest läbi kolme ajalise mõõtme, millised on suurimad väljakutsed andmete kasutamisel ja millist potentsiaali need endas peidavad. Christopher Robin Raitviir Tallinna Linnaplaneerimise Ametist rääkis planeeringu teekonnast PDF-ist GIS-ini ja GIS-ist BIM-ini, ikka selleks, et luua parim elukoht siin viibijaile, ihaldatud sihtkoht siia saabujaile. Liikuvusagentuuri ekspert Marek Rannala rõhutas oma ettekandes, et analüüsid peavad eelnema otsustele. Digitaliseerimine, andmed ja analüütika ei ütle meile kunagi, mida teha. Samadest andmetest saab teha täiesti vastupidiseid järeldusi, seepärast on väga oluline, et oleksid seatud strateegilised eeesmärgid, mis ei kao lauasahtlisse, vaid on kogu planeerimisprotsessi aja silme ees. Meie tänaseks võtmeküsimuseks on teadmistest lähtuvad strateegiad ja nende järgimine. Kolmanda eksperdina pidas väga huvitava ettekande Raul Kalvo, Inphysica Tecnology arhitekt, kes rääkis, kuidas rakendada andmeid ja teadmisi uuringutes. Uuringu teemaks oli Tartu Linnavalitsuse tellitud parkimiskohtade koefitsiendi analüüs piirkondade kaupa, mis andis tulemusi, kuidas planeerida edaspidi parkimist lähtudes raadiuses olevate teenuste hulgast.
Kuidas tagada strateegiate jõudmine otsustajate ette, mitte lauasahtlitesse unustuse hõlma?
Peale ettekandeid oli huvitav diskussioon, kus käsitleti liikuvuse teemat. Inimeste harjumused on muutunud. Tööl käiakse linnalähedasest maakodust ja paljud on kontori kodukontori vastu vahetanud, kasvõi mõneks päevaks nädalas. Lisaks oleme palju teadlikumad tervislikkusest ja suveperioodiks vahetatakse auto tõuksi või jalgratta vastu, samuti käiakse meeleldi jalgsi. Seega ei saa me planeeringutes enam ainult autodele mõelda ja uusi sõiduradu teedele-tänavatele lisada, vaid peame vahest ka vastupidiselt mõtlema – st mõne tee või tänava täielikult kergliiklejatele ja jalakäijatele andma. Aga miks see vastupidine nii hirmus raske on – inimesed on mugavad ja harjumuste muutmine võtab aega, õnneks mujal Euroopas on meile paljud teised riigid selles vallas eeskujuks.
Diskussioonist jäi kõlama jällegi küsimus, kuidas tagada strateegiate ellu viimine otsustajate poolt, ja et need ei jääks lauasahtlisse.
Päris maailm on küll muutunud, kuid ei kao kuhugi, ning vastuseks internetimaailmale ja ruumile tuleb päris maailmas luua palju parem, kõigile mõeldud, ning sõbralikum ruum, kus aega veeta ilma internetita.
Esimesel päeval tegi Katrin Tiidenberg Tallinna Ülikoolist väga põneva ettekande teemal „Ruum ja Internet: kontekst, koosloome ja kohataju“. Lihtsustatult võiks selle väga põneva esitluse kokku võtta nii – eksisteerib kaks maailma, nn päris maailm ja internet. See, kuidas inimesed internetti mõistavad ja tajuvad, sõltub ruumimetafooridest (pilv, platvorm, metaversum, kiirtee jne). Riike ja rahvaid ei eksisteeri, kõik sisenevad internetti ja toimetavad kohtades ning ruumides, mis ei ole tegelikult seal kus me kujutame ette, et nad peaksid olema. Esitluse tegija viskas õhku küsimuse, milleks me üldse pingutame meeldiva avaliku ruumi planeerimise nimel. Elame digimaailmas helendava ekraani ees, kihutame ruumist läbi klapid kõrvadel ja ekraan silmade ees. Tõesti, miks? Päris maailm on küll muutunud, kuid ei kao kuhugi ning vastuseks internetimaailmale ja ruumile tuleb päris maailmas luua palju parem ja kõigile mõeldud ning sõbralikum ruum, kus aega veeta ilma internetita – see on see, mis meid päästab ja ekraanidelt lahti kisub, kasvõi hetkeks taevasse pilvi vaatama ja oma jalgade ees suvises linnapargis putukat märkama.
Andmeid tuleb peale kiiremas tempos, kui eelnevaid analüüsida ja neist järeldusi teha jõutakse.
Andmed, programmid ja arvutid – märksõnad, mis saatsid konverentsil osalejaid kaks päeva. Kõik sessioonid olid moel või teisel neist ajendatud ning andmeid, programme ja arvuteid käsiltleti erinevates kontekstides erinevate esinejate poolt. Probleem on ikka endine. Andmeid tuleb peale kiiremas tempos, kui eelnevaid analüüsida ja neist järeldusi teha jõutakse. Meil on palju erinevaid andmekogusid, erinevaid programme, kuid nad ei suhtle kõik omavahel ja neist on raske tõeseid nn viimaseid andmeid kätte saada. Andmed andmekogudes on nii head kui hea on olnud see inimene, kes neid sisestas või kes selle andmekogu välja mõtles. Me kõik tahame, et ühe nupuvajutusega tuleks võimalikult paljudele küsimustele vastus ühekorraga. Võib-olla kunagi ongi nii, kuid millal? Ei oska öelda – keegi ei tea. Aga ükskord….Kas masinad võtavad planeerimise üle? Tahame me seda? Pigem tahame, et masinad annaksid meile valikud ja analüüsid ning inimene teeb kaalutletud otsuse. Masinal puudub empaatiavõime, kuigi jah, ka seda on võimalik masinale inimese poolt õpetada kui õige programmijupp ja kood kirjutada, aga me ei taha, et meie planeeringutest inimlik osa kaoks – täna veel mitte.
Globaalne probleem – vananev elanikkond. Eakate väärkohtlemine planeerimisel.
Konverentsi üks sessioonides rääkis linnaplaneerimisest eakate võtmes. See on tõsine teema, millele What If tiim oma juhitud projektides ja planeeringutes samuti tähelepanu pööranud. Hea, et see teema konverentsil käsitlust leidis. Vaatamata sellele oli ikkagi ehmatav päris näidete varal välja toodult ja öeldult kuulda, et planeerimises toimub eakate diskrimineerimine. Tegemist on globaalse probleemiga, millega ka meie vananeva rahvastikuga naabrid kogu Euroopas rinda pistavad. Elatustaseme tõustes on inimeste eluiga pikenenud ja vanemaeliste ehk siis eakate inimeste arv suureneb aasta- aastalt. Põhiline, mida kiputakse unustama kui seatakse kokku lähteandmeid linnaruumi planeerimiseks – eakad inimesed on need, kes suurel määral avalikku ruumi kasutavad, eriti kui me räägime 15 minuti linnast. Eakad on reeglina päevade kaupa kodus ja kui käivad väljas, siis liiguvad naabruskonnas, käivad poes ja kohvikus, ikka naabruskonnas. Nende jaoks on oluline turvaline 15 minuti linnaruum. Samas on just vanemaealised planeerimisprotsessist kõrvale jäetud, sest neil puudub vajalikul tasemel digipädevus, nad ei saa osa kaasamisprotsessist, neil pole sageli eeskõnelejat ja nii see juhtubki – teeme uhke pargi pikkade kõnniteedega, aga pinke paneme haruharva, samuti ei ole lähipoes ega ka pargis avalikke WC-sid, ühistrantsport muudab oma liine nii, et ei ole enam mugav käia kaugemal, sest sõit läheb liiga pikaks jne. Seega minu üleskutse: ära unusta küsida ka neilt planeerimisprotsessis ja kaasamise käigus. Nemad ei ole nii digipädevad, kui on teised vanuserühmad ja nendeni tuleb sageli jõuda muid infokanaleid kaudu.
Ilma inimesteta planeeringud ei sünni, ükskõik kui palju me ka erinevaid digilahendusi ei kasuta.
Minister Jaak Aab ütles konverentsil midagi, mis on väga oluline – planeerimine on aeganõudev ja väga vastutusrikas, aga mis talle täna rõõmu teeb on see, et meil Eestis on inimesed, kes seda teevad suurima professionaalsusega. Kahju on ainult sellest, et neid inimesi on liiga vähe. Seega tegi ta üleskutse erinevatele õppeasutustele ja ka riigi otsutajatele, kes teevad koolidele tellimusi, et meil on viimane aeg hakata mõtlema planeerijate järelekasvule, sest ilma inimesteta planeeringud ei sünni, ükskõik kui palju me ka erinevaid digilahendusi ei kasuta.
What If sessiooni algul läbi viidud küsitlus näitas, kuidas ja kui kiiresti on võimaliku andmeid koguda ning milliseid järeldusi neist saab kiiresti teha. See küsiltlus on positiivne näide sellest, et kui see on mugav ja kiire, siis kasutavad inimesed meeleldi muid transpordivahendeid kui auto.
