Euroopa Liidu eesmärk on 2030. aastaks vähendada ehitus- ja kinnisvarasektori CO2 heiteid 55% ning aastaks 2050 saavutada nullheide. Erasektori uute hoonete maksimaalsed piirmäärad on kavas kehtestada 2030. aastal. Kuid meie kohalik Rohetiigri ehituse teekaart 2040 seab eesmärgi need määrata juba aastaks 2026.
Praegu tekitab ehitussektor peaaegu poole kogu CO2 heitest Eestis. Ehitus- ja kinnisvarasektori arvele annab 2021. aasta kasvuhoonegaaside netoheitest kirjutada 40,3% ja 2022. aastal juba 42,7%. Need numbrid põhinevad üksnes küttekulul ja energiakasutusel. Arvestatud ei ole hoone ehitamiseks vajalike materjalide, transpordi ega jäätmete taaskasutamise heidet, kuna neid on praegu peaaegu võimatu arvutada puuduvate andmete ja ühtse metoodika tõttu, kuid nendega oleks need numbrid veel suuremad.
Ehitussektoris on aastakümneid tehtud otsuseid kulude optimeerimise vaatest. Keskkonnasäästlikkus on olnud kulurida ja mitte prioriteet. Kuid nüüd tuleb ümber orienteeruda.
Eelistada materjale, mille puhul on võimalik CO2 arvutada ja nõuda juba projekteerimisel olelusringi analüüsi (LCA). Keskkonnasäästlikud ja madaljalajäljega materjalid ei maksa enam ammu mitu korda enam.
Sisseharjunud kulueelarve põhisesse plaani tuleb sisse tuua hoone eluea kulud, materjali süsinikukulu ja panna need seosesse ehituseelarvega.
Madalsüsinikehituse esimene samm on süsinikujälje mõõtmine. Ehitise elukaare hindamine (LCA) on kogu hoone eluringi ehitusmaterjalide tootmisest, transpordist, hoone ehitamisest ja kasutamisest kuni ehitise lammutamise järel tekkivate materjalide töötlemise ja ladustamise mõjudeni arvesse võttev analüüs.
Objektiivse arvutuse jaoks on vaja keskkonnainfot ehk toote keskkonnadeklaratsioone.
Toote keskkonnadeklaratsioon (EPD) näitab toote keskkonnajälge ja keskkonnatoime taset elutsükli algusest kuni lammutuse ja ringlusse võtuni. Deklaratsiooni eesmärk on arendajal, arhitektil, projekteerijal, ehitajal ja lõppkasutajal energiatõhusamaid ja väiksema keskkonnamõjuga materjale ja tooteid. Eesti ehitusturul on EPD veel vähestel toodetel. Kuid lähiaastatel ei pruugi olla võimalik Euroopa Liidu turul ehitusmaterjale ilma keskkonnadeklaratsioonita enam müüa. Eriti peale seda, kui on kehtestatud hoone süsinikujalajälje piirmäärad. Seni saab hakkama veel ka keskmistatud andmetega, kuid siis on vaja juba konkreetse ehitusmaterjali keskkonnadeklaratsiooni.
EPD-l on potentsiaal tagada ja tõsta toote konkurentsivõimet, kuid on näha, et Eesti tootjate jaoks on deklaratsiooni koostamine ja sertifikaadi taotlemine keeruline ja kulukas, eriti väiketootjate jaoks. Alginvesteering on keskmiselt üle kümne tuhande euro pluss lisanduvad EPD registritasud ja iga viie aasta järel uuendamise maksumus.
Sektori konkurentsivõime tõstmiseks on tarvis keskkonnadeklaratsioonide taotlemist süsteemselt koordineerida. Võimalikeks meetmeteks oleks toetused ettevõtlusliitude või keskkonna-organisatsioonide kaudu ning sihitud maksusoodustuste võimalus.
Mida varem me jõuame olukorda, kus peale ehituskulude on arvestatud ka hoone eluea kulusid ja ehitusmaterjalide süsinikukulu, seda konkurentsivõimelisemad me oleme Euroopa ehitusturul.
